Laste ja noorukite ülekaal ja rasvumine muutub järjest suuremaks probleemiks ka Eestis.
Toitumist õpitakse imikueas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ebatervislike, rasvumist soodustavate toitumisharjumuste leviku valguses on imikute ja väikelaste toitmise juhised hädavajalikud, sest vaid nii saame kindlustada tervise uuele põlvkonnale. Lapsevanemate teadmised laste toitmisest on küll täienenud, kuid sageli järgitakse vananenud arusaamu ja seisukohti.
Üleminek peretoidule
Esimesel eluaastal on rinnapiim imiku põhiliseks toiduks. Emapiim on liigispetsiifiline, selle koostis muutub vastavalt lapse kasvamisele. Kuni kuue kuu vanuseni katab rinnapiim lapse vee-, valgu-, rasva-, süsivesikute, vitamiinide, mineraalainete ja mikroelementide vajaduse ning lapsele pole vaja midagi lisaks pakkuda. Ainuke lisand on D-vitamiin, mida lapsed peaksid saama igapäevaselt kuni kahe aasta vanuseks saamiseni.
Teisel elupoolaastal muutub laps füüsiliselt aktiivsemaks, seega nõuab tema organism rohkem energiat ja toitaineid, mistõttu vajab ta kindlasti lisatoitu – igasugust muud toitu ja jooki, mida antakse lapsele lisaks rinnapiimale või piimasegule.
Lisatoite pakutakse lusikalt või tassist. Antud eluetapp on lapse arengus täiesti uudne – seni vaid üht maitset tundnud laps kogeb uusi maitseid, lõhnu, toitude erinevat konsistentsi ja teistsuguseid söömisvõimalusi. Just nüüd pannakse alus lapse suhtumisele toitu ja söömisesse ehk edasise elu toitumisharjumustesse. Lapse lisatoitmise eesmärk on sujuv üleminek tervislikule peretoidule.
Rikasta menüüd tasapisi
Teatud tingimustel võib imik vajada lisatoitu varem kui kuue kuu vanusest, kuid tuleb arvestada, et seda ei tohi teha enne nelja kuu täitumist ehk enne 17. elunädalat.
Esimese lisatoiduna võib pakkuda nii köögiviljapüreed kui putru. Ühel toidukorral pakutakse ühest komponendist (näiteks kartulist) valmistatud uut lisatoitu, alustades teelusikatäiest ning koguseid ettevaatlikult suurendades.
Uut toitu tuleks anda kolme kuni seitsme päeva jooksul, nii õnnestub kindlaks teha võimalikke ebasoodsaid reaktsioone. Esimese lisatoiduna ei soovitata puuviljapüreed, sest imikule meeldib magus maitse ja nii võib ta edaspidi köögiviljadest keelduda.
Liha vajab laps teise elupoolaasta saabumisel. Liha on oluline raua- ja asendamatute aminohapete allikas. Lapsele pakutav liha peaks olema kõrgekvaliteediline tailiha. Kui liha on lisandunud lapse menüüsse, tuleks seda anda iga päev, alustades teelusikatäiest ja suurendades kogust üheaastasele lapsele ühe-kahe supilusikani.
Esimesel eluaastal ei anta imikule põhisöögiks lehma- ega kitsepiima. Toidu valmistamisel võib lehmapiima kasutada, kui laps on harjunud toiduga, mille energiasisaldust tuleks suurendada. Hapendatud piimatoodetega (maitsestamata jogurt, keefir) võiks last harjutada 10.–11. elukuust, segades neid tuttava puuviljapüree sisse. Lapse toiduks ei sobi vähendatud rasvasisaldusega piimatooted.
Järgi juhiseid
Toitumisjuhise teine pool käsitleb toiduga seotud vaevusi ja haiguseid ning antakse nõu, kuidas põhiprobleeme vältida ja vajadusel last aidata.
Tihti kahtlustavad vanemad, et nende laps ei söö midagi, mille tõttu püütakse igal võimalikul juhul lapsele midagigi suhu saada – tiheda näksimise tõttu pole seega laps plaanitud söögikorral näljane ja keeldub toidust.
Emad teavad, et teatud toite sööb laps meeleldi, ja neid pakutaksegi, kuid sel juhul muutub toit väga ühekülgseks, sageli pole see ka eakohane. Selline olukord võib edasi viia mõne toiduga seotud haiguse, näiteks rauavaegusaneemia kujunemisele.
Esimesel eluaastal eakohast mitmekesist toitu pakkudes kujundatakse lapsel õigeid toitumisharjumusi ning pannakse alus heale tervisele terveks eluks.
Juhendmaterjal «Imiku toit ja toitumine» on valminud Haigekassa tellimusel ja selle on koostanud Eesti Lastearstide Selts – autorid Oivi Uibo, Heli Grünberg, Tiia Voor Tartu Ülikooli lastekliinikust, Reet Raukas Ida-Tallinna Keskhaiglast. Juhendmaterjali jagatakse perearstikeskustes ning see on elektrooniliselt kättesaadav kodulehel www.ravijuhend.ee