Ujumisoskus vähendab uppumisohtu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Huik

Miks vaevavad teadlased päid nii ilmselgete tõdede kinnitamiseks, nagu pealkirjas toodud? Kuid nagu maailmas enamasti, on ka uppumise ja ujumisoskuse seosed palju keerulisemad kui esmapilgul paistab.


Nimelt on mitmed eksperdid hoiatanud, et liiga varajane ujumaõpetamine võib laste uppumisohtu hoopis suurendada, sest kõrvaldab nende loomuliku hirmu vee ees.



Näiteks hoiatas American Academy of Pediatrics, et ujumistunde tuleks anda alles lastele vanuses viis aastat ja rohkem. Nüüd sai teadlane Ruth A. Brenner valmis uurimistööga, mis tõestas: lapsed, kes on vanuses 1–4 aastat saanud ujumistunde, on hiljem siiski väiksemas uppumisohus kui teised.



Sellise tulemuseni jõuti, uurides kahe aasta jooksul uppumissurma surnud alaealiste ujumiskogemust ja võrreldes seda nende elusate eakaaslaste omaga.


Siiski rõhutas ka Brenner, et ujumisoskus üksi ei kaitse, tähelepanu pööratagu ka ujumisega kaasnevate ohtude teadvustamisele.



Aspiriin võib tekitada ajuverejooksu


Aspiriin ja teised verd vedeldavad ravimid võivad vanematel inimestel kutsuda esile väikesi ajuverejookse, väidavad Hollandi uurijad. Vanainimeste ajusid magnetresonants-skänneriga uurides avastasid nad, et aspiriini vms medikamente tarvitanud vanuritel esines teistest rohkem mikroskoopilisi ajuverejookse. Mida rohkem aspiriini vanainimesed sõid, seda suurem see risk oli.



Vanurid nimelt tarvitavad aspiriini tihtilugu südamehädade leevendamiseks või ennetamiseks. Ka mikroskoopilised ajuverejooksud, mis on tingitud peenikeste veresoonte väsimisest, on vanas eas tavapärased. Seetõttu ei julgegi teadlased sõnaselgelt väita, et aspiriini põhjustatud riskid on ilmtingimata suuremad kui ravimi pakutav kasulik mõju. Küll aga näitab avastus, et aspiriini ei tohiks neelata niisama, igaks juhuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles