Eesti on alkoholisurmade poolest Euroopa Liidus esirinnas

Kuidas ja kas on alkoholism töövõimetusega seotud? Foto: SCANPIX

Eesti alkoholitarbimise statistika ületab sageli uudisekünnist, sest kogused on suured ja paistavad teiste Euroopa Liidu riikide seas silma.

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarbis Eesti elanik 2011. aastal 10,2 liitrit absoluutalkoholi (ehk 100-protsendilist alkoholi), mis tähendab, et elaniku kohta joodi aastas keskmiselt 76 liitrit õlut, 9,4 liitrit veini, 9,6 liitrit kangeid ning 22,5 liitrit lahjasid alkohoolseid jooke. Sellise tulemusega on Eesti Euroopa riikide seas esirinnas, kirjutab Statistikablogi.

Aastail 2008–2012 on kasvanud ka kodumajapidamiste kulutused alkoholile ja tubakale — kui 2008. aastal moodustasid need kulud majapidamiste kogutarbimisest seitse protsenti, siis 2012. aastal juba kümme protsenti.

Samas toob Tervise Arengu Instituut välja, et igapäevane alkoholitarbimine on vähenenud. 2000. aastal tarbis iga päev alkoholi ligi viis protsenti elanikkonnast ehk ligikaudu 67 000 inimest, 2012. aastaks on igapäevaste tarbijate osatähtsus langenud 3,5 protsendini.

Enesehävituslik toime

Alkoholi sagedase tarbimise ühe olulise nüansina saab välja tuua selle enesehävitusliku toime — alustades tarbimisest tingitud haiguste ning lõpetades suremusega. Euroopa Liidu riikide seas on alkoholist tingitud suremus suurim just Eestis — 2010. aastal oli 100 000 elaniku kohta 6,2 alkoholist tingitud surma. Lätis oli vastav näitaja 4,8, Soomes 2,6 ning alkoholi tarbimise poolest Euroopas esikohal olevas Tšehhis 1,2. Alkohol on otseselt või kaudselt seotud enam kui 60 erineva haigusseisundi või häirega.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2011. aasta raporti kohaselt on alkoholi puhul tegu maailmas kolmandal kohal oleva tervist kahjustava teguriga, seda kõrge vererõhu ja suitsetamise järel. Krooniline alkoholi tarvitamine tekitab kehalisi ja vaimseid kahjustusi.

Vaadates Tervise Arengu Instituudi andmeid alkoholist tingitud esmahaigestumise kohta, siis on näha, et haigestumuse tipp Eestis jäi aastatesse 2006–2008 ning on pärast seda hakanud langema. Siin ei kajastu alkoholi tarvitamise tulemusena juhtunud õnnetused ning sellest tingitud terviseseisundi muutused, mis tegelikkuses moodustavad alkoholist tingitud tervisekahjustuste seas olulise osa.

Alkoholi sage (liig)tarbimine viib paratamatult terviseseisundi muutumiseni ning sellest tulenevalt ka töövõime languseni. See väide tekitab küsimuse, kuidas ja kas on alkoholism töövõimetusega seotud?

Näiteks kui Soomes kasvas aastatel 2000–2005 alkoholismi tõttu töövõimetuspensioni saajate arv üle 40 protsendi, siis milline võiks olla alkoholismi osa Eesti elanike töövõimetuse põhjustajana? Selline statistika puudub, ent kaudseid seoseid on võimalik leida.

Teada on, et krooniline alkoholitarvitamine viib erinevate kehaliste ja vaimsete kahjustuste tekkimiseni ning ka püsiva töövõimetuse väljakujunemiseni. Töövõimetuse astme määrab organikahjustuse olemasolu ning maht, selleks võib olla näiteks maksakahjustus, polüneuropaatia (mitmenärvihaigestumus), psüühilised muutused jne.

Analüüsides töövõimetuse määramiseks teostatud ekspertiise, ilmneb, et kolmandikul juhtudest olid töövõimetuse põhjuseks psüühika- ja käitumishäired, närvisüsteemi ja seedeelundite haigused ning vigastused, mürgistused ja teatavad muud välispõhjuste toime tagajärjed. Kõiki eelpool nimetatud diagnoose saab seostada alkoholiga, ent paraku ei saa välja tuua otsest põhjus-tagajärg dünaamikat.

94 418 töövõimetuspensioni saajat

Tervise Arengu Instituudi uuringus «Tervis ja heaolu Eesti maakondades 2000–2010» on välja toodud alkoholi tarbimine maakonniti. Uuringu kohaselt on regulaarne alkoholi tarbimine (s.o vähemalt üks kord nädalas) suurim Valgamaal (30 protsenti elanikest), järgnevad Võrumaa ning Lääne-Virumaa.

Kõrvutades siia statistikaameti Eesti Sotsiaaluuringu 2012. aasta andmed vähemalt 16-aastaste elanike enesehinnangulise terviseseisundi kohta maakondades, selgub, et kõige kehvema tervisega inimesed elavad samuti Võru- ja Valgamaal, lisaks Põlva-, Ida-Viru- ning Jõgevamaal.

Neis maakondades peab oma tervist halvaks või väga halvaks ligi viiendik elanikkonnast. Tuues sisse näitajad töövõimetuspensionäride kohta, on näha, et eelpool nimetatud maakonnad paistavad silma ka töövõimetute suurema osatähtsusega.

Näiteks 2013. aasta 1. jaanuari seisuga moodustavad Põlvamaal töövõimetud 16 protsenti, Ida-Viru- ja Jõgevamaal ligi 13 protsenti ning Valga- ja Võrumaal ligi 12 protsenti maakonna kogurahvastikust. Äramärkimist tasub nimetatud maakondades ka töövõimetuspension kui peamine elatusallikas, mis on otseselt korreleeritud töövõimetute arvuga. Reaalsus on, et töövõimetuspensioni kasutatakse sageli sotsiaaltoetuse asemikuna, seda eriti piirkondades, mis paistavad silma kõrgema tööpuudusega.

2012. aasta jooksul lisandus 4325 uut töövõimetuspensioni saajat — kokku oli neid 2013. aasta 1. jaanuari seisuga 94 418 inimest ehk 7,3 protsenti kogurahvastikust ning 9,7 protsenti tööealisest (15–74-aastased) rahvastikust.

Statistikaameti andmetel on töövõimetuspensionäride arv kogu Eestis iga aastaga kasvanud, viimase kahekümne aasta jooksul on töövõimetute arv kahekordistunud. Enim lisandus töövõimetuspensionäre kriisiaegsetel aastatel, alates 2012. aastast on juurdekasv hakanud mõnevõrra aeglustuma. Kui palju sellest kasvust saab aga alkoholismi arvele kirjutada, seda täpselt öelda ei saa.