Diabeetikute üleminekueal on oma eripärad

Marina Lohk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Paljudel postmenopausis naistel on suhkrutõbi, kuid samas on vähe infot selle kohta, kuidas menopausi ajal tekkivad muutused selle kulgu võivad mõjutada, kirjutab Tartu ülikoli kliinikumi sünnitusabi ja günekoloogia arst-õppejõud Maie Väli meditsiiniuudiste portaalis

mu.ee

.


Kuigi kehakaalu suurenemist seostatakse sageli menopausiga, on see siiski rohkem seotud vananemisega. Muutused kehas on postmenopausaalsetel naistel seotud insuliinitundlikkuse muutumisega ja glükoosi ainevahetusega.

Kliiniliste uuringutega on leitud, et postmenopausaalne hormoonasendusravi (HAR) vähendab suhkrutõve avaldumise riski. Paljud uuringud on näidanud, et selle ravi kasutamine omab neutraalset või isegi positiivset mõju glükeemilisele kontrollile naiste seas, kellel on suhkrutõbi.

Anatoomiliselt eraldavad tuppe ja erituselundite alaosa teineteisest vaid üksikud rakukihid. Mõlemad kannatavad östrogeenvaeguse käes, muutudes õhukeseks ja kuivaks. Uriinipidamatus ilmneb rohkem postmenopausis.

Mitu uuringut on kinnitatud, et esimest tüüpi diabeetikutel algab menopaus varem, põhjuseks enneaegne ovariaalne puudulikkus. Teist tüüpi diabeetikutel insuliinitundlikkus tavaliselt halveneb ja võib esineda glükoosi metabolismi häire. Menopausi ajal ainevahetus aeglustub ja kehakaal suureneb.

Tihedalt on omavahel seotud kõhu ümbermõõt ja insuliiniresistentsus. Seega kõhu ümbermõõdu vähenemisel insuliinitundlikkus paraneb.

Postmenopaus on seotud muutustega süsivesikute ja lipiidide ainevahetuses, mis võivad diabeetikul suurendada diabeetiliste komplikatsioonide süvenemise riski.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles