Õhtusest veininautijast alkohoolikuks

Ehkki ühiskond kirjutab alkoholismi pigem nõrga iseloomu arvele, on tegemist kroonilise ajuhaigusega. Foto: Mihkel Maripuu

Igast veinilembelisest inimesest alkohoolikut ei saa, kuid pole lõpuni selge, miks mõned sõltuvusse jäävad. Kertu (nimi muudetud – T. K.) on kõrgharitud, hoolitsetud välimusega karjäärinaine ja üksikema, viimased kaks aastat ka kaine alkohoolik.

Kui üldsus peab alkoholismi lõtvade elukommete tagajärjeks, siis Kertu krooniliseks haiguseks. «Kui sinust alkohoolik saab, siis oled alkohoolik kogu elu. Kas oled kaine alkohoolik või mitte, oleneb sinust ja ilmselt millestki veel, mida keegi seletada ei oska,» ütleb ta.

Oma haiguse avastas Kertu kolm aastat tagasi. «Minu jaoks oli alkoholi tarbimine aastaid enne sotsiaalne tegevus. Ükskõik, kas oli midagi hästi või halvasti, seda oli vaja alkoholiga tähistada. Algul paari pokaali veiniga.»

Siis hakkas vein abiks olema ka õhtuti, kui seljataga oli raske tööpäev. Pikapeale kujunes nii, et iga päev oli piisavalt raske, et õhtu veiniga mööda saata. Kuna seltskonnas ei saanud Kertu nii palju juua, nagu ta tahtis, siis muutus «tähistamine» üksildaseks tegevuseks.

Aasta aega ei olnud Kertu elus ühtegi sellist päeva, mil ta poleks õhtul kodus mälukaotuseni joonud. «Ei olnud harvad ka juhtumid, kus mitmeid päevi järjest ei olnudki kainet hetke. Pudel oli kogu aeg käekotis.»

Kohustuste nimel oli naine valmis teatud kellaajani kaine olema, aga ainult olude sunnil. «See mõte oli kogu aeg, et kuidas alkoholi saada.» Töökvaliteet kannatas, kuid kuna Kertu on iseenda peremees, oli võimalik kohustusi kergekäelisemalt homsesse lükata.

Enamasti algasidki Kertu päevad mõttega, et nüüd on kõik, tänasest enam ei joo. Nii mõeldes pidas naine enda sõnul vastu õhtuni, vahel lõunani.

Kontroll kadus

Töökaaslaste ning ka sõprade ja lähedaste eest püüdis Kertu alkoholismi varjata. Elukaaslast tal ei olnud. «Tagantjärele on selgunud, et enamik lähedasi ikkagi sai aru ja teadis. Keegi lihtsalt ei osanud sekkuda.»

Mida aeg edasi, seda varem õhtused joomingud lõppesid. Vahel oli naine juba kell kaheksa õhtul kodus kummuli. «Laste eest muidugi ei õnnestunud varjata, aga nemad ei sekkunud – häbenesid ja kannatasid vaikides.»

Lähedased otsustasid sekkuda siis, kui Kertu purjus peaga näo katki kukkus ja traumapunkti sattus.

«Õde ja sõbrad ütlesid, et sul on lapsed, sa oled kogu elu kõikide asjadega hakkama saanud, võta end ometi kokku,» meenutab naine.

«Üritasin. Sain sisimas aru, et see ei ole normaalne, aga minu võimuses ei olnud midagi teha. Tavainimesed ei saagi aru, et sa ei kontrolli seda protsessi absoluutselt.»

Lähedaste soovitusel läks Kertu kaks aastat tagasi Anonüümsete Alkohoolikute (AA) koosolekule. Kui veel päev varem oli ta end mäluauku joonud, siis pärast esimest koosolekut pole ta tilkagi võtnud.

«Olen püsiva kainuse mõttes rühmas üks nooremaid, kes käima jäänud. Kahe aasta jooksul on muidugi läbi käinud kümneid ja kümneid inimesi, kõik ei haaku selle sõpruskonnaga,» räägib ta.

Kertu on järjepidev käija, ta võtab teekonna koosolekule ette umbes kolm korda nädalas. Sellest on saanud tema elustiil.

Mis on aidanud? «Alkohoolikut saab aidata vaid teine alkohoolik, muidugi kui seda ise tahta, sest koosolekul ei tehta iseenesest kedagi kaineks.»

Kõige rohkem on abiks teiste avameelsete lugude üha uuesti ja uuesti kuulamine, mis viib mõistmisele, et probleemiga ei olda üksi. Rasketel hetkedel saab üksteisele helistada.

Iga klaasike oleks ohtlik

Koosolekule kannustab minema teadmine, et AA toimimiseks on vaja, et seal keegi käiks. Selleks et see koosviibimine toimiks, oleks koht, kuhu minna, tuleb seal käia.

«Kuna ise oled abi saanud, siis tuleb meeles hoida, et just täna võib uuel tulijal minu abi vaja minna. See on vastutuse küsimus.»

Töö koosolekul käib programmi alusel, mis koosneb 12 sammust ja 12 traditsioonist; kõikide eesmärk muuta alkohooliku igapäevane elu ja toimetulek kergemaks. Esimene samm on tunnistamine, et alkoholi ees ollakse võimetu. Selle sammu on AAsse jõudnud alkohoolikud tegelikult juba alateadlikult teinud.

Kertu sõnul on inimesi seinast seina. On need, kes vähemal või rohkemal määral toimivad ühiskonnas, kuid on ka neid, kes on absoluutselt kõik kaotanud.

Kertu on leppinud, et alkoholismi põeb ta elupäevade lõpuni, kuid on tänulik selle eest, et suudab olla kaine alkohoolik. Paljudel see ponnistusest hoolimata ei õnnestu.

Seega ei saa naine kunagi enam endale ühtegi veiniklaasi lubada. «Mõned korrad see ehk võiks lõppedagi paari klaasiga, aga tõenäoliselt varem või hiljem väljuks joomine kontrolli alt,» arvab ta.

Veinist hoidumine Kertule mingit probleemi ei valmista. «Sõbrad teavad, et ma ei joo, ja nad teavad, miks ma ei joo.»

Signaalid alkoholismist

•    Pokaali veini juues tekib mõte uuest klaasitäiest.

•    Alkoholi juuakse sageli suurtes kogustes või kauem kui algul planeeritud.

•    Korduv alkoholi tarvitamine, mille tagajärjel ei saada hakkama kohustustega tööl, koolis ja kodus.

•    Korduv alkoholi tarvitamine olukordades, kus see põhjustab füüsilist ohtu.

•    Joobe saavutamiseks läheb vaja aina suuremaid alkoholikoguseid.

•    Alkoholi juuakse selleks, et leevendada või ära hoida võõrutusnähte.