Üsna lootusetus olukorras kahe aasta eest Valga haiga füsioterapeutide käe alla jõudnud 12-aastane läti tüdruk Kristine vajab nüüd söömisel ja riietumisel märksa vähem kõrvalist abi ning teeb arvutiga koolitöid.
Eesti arstid aitasid läti tüdruku liikuma
14. mai 2014, 21:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kristine sündis enneaegu, 28. rasedusnädalal ja kaalus vaid 1442 grammi. Sünnitus oli raske ja laps sai hapnikupuuduse tõttu raske ajukahjustuse. Arstid ütlesid kohe, et tekivad suured terviseprobleemid ja laps ei hakka normaalselt liigutama. Lisaks tserebraalparalüüsile oli tal veel ka maksakahjustus ja silmad vajasid operatsiooni,» rääkis lapse ema Skaidrīte Poriete.
Pere asus kohe otsima taastusravivõimalusi lähedalt ja kaugemaltki, sõitis läbi mitmeid raviasutusi ja rehabilitatsioonikeskusi. Lisaks Lätile käidi kolmel korral ravil Ukrainas ja 2011. aasta lõpus operatsioonil Saksamaal. Et saavutatut säilitada, vajas Kristine pidevat harjutamist füsioterapeudi käe all, massaaži ja ujumist. Kuna Porieted elavad Lätis üsna Eesti piiri lähedal, oli neil mugavam hakata lapsega käima ravil Eestis, ehkki selle eest tuli maksta.
«Meid kuulati ära ja lubati aidata. Personal oli väga vastutulelik. Hakkasime Valgas käima esialgu kolm, hiljem kaks korda nädalas ja nii kaks aastat järjest. Oleme sealsete spetsialistide tööga väga rahul, sest tütar usaldab neid ja on teinud suuri edusamme. Ta seisab täistalla peal – varem ainult varvastel. Emana rõõmustan nüüd iga sokki ilmunud augukese üle. Ta on ka söömisel märksa iseseisvam, aitab kaasa riietumisel ja asendivahetusel,» rääkis naine.
Nüüd on Kristine käinud mõned korrad juba ka Tallinnas kõnnirobotil harjutamas. Muide, sõna «kõnnirobot» ütleb Skaidrīte välja puhtas eesti keeles, sest olles ravi vältel Valgas tütrele tõlgi eest, on ta selgeks saanud palju eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Kristine on samas hakanud aru saama vene keelest, sest suhtlemine Valgas käis kolmes keeles korraga. Lätis kõnnirobotit veel ei ole, ent pere loodab sellest palju.
Viimati sõitis Kristine Tallinna ravile juba isaga kahekesi, varem on selliseid sõite alati kolmekesi ette võetud. Kristine käib väikeses koduküla koolis, kus teda abistab tugiisik. Oma koolitööd teeb ta arvutiga, kasutades põhiliselt paremat kätt, sest vasak hoiab veel kõvasti rusikasse.
Pere teab, et päris terveks Kristine ei saa, kuid nende sooviks on saavutatud taset säilitada. Boonuseks oleks, kui ta omandaks veel ka uusi oskusi endaga ise hakkama saamiseks.
Füsioterapeut Aive Vonk pidas Kristine juhtumit ühe väikese tüdruku edulooks. Ta meenutas, et laps oli algul uude keskkonda sattudes väga õrn ja kartlik. Ta pelgas iga liigutust, puudutust ja kehaasendi vahetust, reageeris vähimalegi valuaistingule nutuga. Esimestel kordadel kuluski kogu teraapia aeg lapse veenmisele, et ravi ei ole valulik.
«Kristine sõltus sajaprotsendiliselt vanemate abist. Tema enda liigutuslik sooritusvõime oli nullilähedane. See tähendas, et kõik liigutused pidid tema eest ära tegema vanemad. Kristine vajas pidevat abi siirdumisel ühelt tasapinnalt teisele (näiteks ratastoolist voodisse ja tagasi), kehaasendi vahetusel, söömisel, joomisel, hügieenitoimingutel,» rääkis Vonk.
Ratastoolis istus Kristine ainult rihmaga fikseerituna, kuna toe- ja tasakaalureaktsioonide puudumise tõttu oleks ta sealt muidu välja kukkunud. Kristinel nimelt puudub istudes ja seistes kehaasendi tunnetus. Käed olid küünarliigestest ning jalad puusa- ja põlveliigestest kogu aeg painutatud asendis. Sõrmed olid surutud rusikasse: parema käe sõrmede tahtlik avamine oli suhteliselt vaevaline, vasaku käe sõrmi ta ise avada ei suutnudki. Kõhuli asendisse teda tugeva lihasspastika ja liigeskontraktuuride tõttu panna ei saanud.
Alguses oli teraapia valdavalt passiivne (harjutused viis läbi füsioterapeut) ning põhiliselt selili ja külili asendis. «Tegime Kristinega passiivseid liigeste liikuvust parandavaid ja lihasspastikat vähendavaid harjutusi, proovisime erinevaid asendeid. Järk-järgult, kui Kristinel tekkis usaldus füsioteraapia vastu, hakkasime järjest julgemalt proovima raskemaid harjutusi ja uusi asendeid. Mida aktiivsemaks muutus laps, seda rohkem lasime tal endal pingutada. Oli näha, kuidas tema huvi ja aktiivsus aina kasvas,» rääkis Vonk.
Nüüdseks on Kristine enesehoolduse ja igapäevaelu muutunud tema sõnul nii palju, et ta sööb iseseisvalt, pudelist juues vajab vähest abi, püüab iseseisvalt pesta hambaid. Samuti aitab kaasa riietumisel ning liikumisel ühelt tasapinnalt teisele, kuna toetub kindlalt jalgadele. Samuti saab Kristine kerge vaevaga põrandal selili asendist kõhuli ja tagasi selili keerata. Vaid vähese abiga suudab ta põrandal külili asendist istuma tulla. Ka istub Kristine nüüd põrandal iseseisvalt, jalad ees – varem ei suutnud laps istudes leida tasakaalu ja kukkus kas külili või selili.
Ta suudab abiga istuvast asendist seisma tulla ja toetuda jalgadele. Veel aasta tagasi, kui Kristine seisis, pidi füsioterapeut talle hästi lähedal olema. Nüüdseks julgeb laps püstiasendit säilitada, kui füsioterapeut hoiab vaid küünarvartest. Eriti suureks edasiminekuks pidas füsioterapeut seda, et alates 2013. detsembrist ei kasuta Kristine ratastoolis enam kinnitusrihma.
«Suhtlus käib meil teraapias läbi tema ema tõlke vene keeles. Aga kuna meie koostöö on kestnud juba üle kahe aasta ja Kristine on väga nutikas tüdruk, saab ta paljudest venekeelsetest sõnadest juba aru ja sageli ei soovigi enam, et ema tõlgiks,» lisas Vonk.
Lapsel tekkis usaldus terapeutide vastu teisel või kolmandal korral, kui ta tõesti veendus, et ravi pole seotud valuga ja enne uute harjutuste tegemist peetakse alati temaga nõu. Kui midagi õnnestus, tekkis lapsel endal huvi, mis tuleb järgmiseks. Tähtis oli tuua igasse teraapiasse mänguline element.
Kristine juhtumit pidas füsioterapeut eriliseks seetõttu, et ühe patsiendi arengut oli võimalik regulaarselt jälgida üle kahe aasta, tegu oli teise riigi kodanikuga ja teraapia toimus kolmanda isiku tõlke abil. Eraldi soovis Vonk esile tõsta Kristine vanemate koostöövalmidust ja igakülgset abi teraapia kestel.
Kommentaar
Marek Seer
Valga haigla juhataja
Selle loo puhul pean oluliseks, et perekond Lätist võttis ise meiega ühendust ja kuna me oleme nende elukohale kõige lähem neile sobivat tervishoiuteenust pakkuv raviasutus, siis nad otsustasidki meile tulla. Rõõmu teeb, et ravitulemus osutus väga positiivseks.
2013. aastal külastas meie haiglat 202 patsienti Läti vabariigist. Meie jaoks on igast rahvusest patsient oluline ja kust ta tuleb, ei oma tähtsust. Loomulikult on meil hea meel selle üle, et Lätist tulevad patsiendid meile ravile. Praegu elab vahetult teisel pool piiri ligi 6000 inimest ning 30 kilomeetri raadiuses on neid kokku 10 000. Piiriäärse tervishoiuasutusena oleme geograafiliselt neile kõige lähemal.
Kuna Eesti tervishoiuteenuste kvaliteeti hinnatakse kõrgelt, siis on loomulik, et piirialal elavad lätlased tulevad siia ravile. Oleme ööpäevaringset valmisolekut pakkuv raviasutus. Kuivõrd meie teenused sünnituse, hooldusravi, erakorralise meditsiini, hambaravi, nina-kurgu-kõrvahaiguste, endokrinoloogia ja silmahaiguste osas on Läti patsientidele huvipakkuvad ning ühine eurotsoon ühtlustab varem või hiljem ka hinnad, pakume piiriäärsetele inimestele üha rohkem huvi. Paljud tulevad siia ka röntgenisse ja ultraheliuuringutele. Laiendame seda silmas pidades oma teenuste valikut pidevalt.
Nii kummaline, kui see ka ei tundu, keelebarjääri ei ole. Saame suheldud vene, inglise ja osaliselt ka läti keeles. Piiriäärse raviasutusena on meile tööle tulnud ka kolleege Lätist, kes saavad siin oma emakeeles läti patsientidega suhelda.