Mälu ja unustamine mõjutavad meie elu

Kumb seda paari aasta tagust sündmust paremini mäletab, kas professor Jüri Allik või tema tütar Annamari? Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Vahel ei suuda me meenutada, kuhu hetk tagasi ühe või teise asja panime või mis ajaks olulise koosoleku kokku leppisime. Kõik see annab aimu mälu keerukusest.

Üks maailma tunnustatumaid mälu-uurijaid on eestlane Endel Tulving, Eestis sündinud ja sõja ajal 17-aastasena siit pagenud maailmakuulus psühholoog, kes elab Kanadas Torontos. «Et inimene ei suuda mäletada minuti eest öeldud sõna, ei tähenda, et see sõna pole tal mälus,» ütleb Tulving, selgitades oma kaheosalise mälu teooriat.

Mällu salvestamine ja sealt ammutamine on tema väitel eri asjad. Tulvingu saavutustest kuulsaim on avastus, et aju poolkerad tegelevad eri asjadega. Vasak ajupool on hõivatud meeldejätmisega, parem aga ajust ammutamisega.

Mälu võtmeprotsessiks on tema sõnul ammutamine. «Kui te midagi teate ja kunagi seda infot ei kasuta, on teie aju võrdne ajuga, mis seda asja ei tea,» märgib ta.

Üks olulisemaid mälu uurimise valdkonnas tehtud avastusi, mis kuulub samuti Tulvingule, on episoodilise ja semantilise mälu eristamine. Episoodiline mälu on mälu liik, mis võimaldab inimesel mäletada oma elu sündmusi: see juhtus minuga, mina tegin seda. Semantiline mälu aga vahendab üldisi teadmisi maailma kohta.

Tulving kirjeldab oma raamatus «Mälu» tänaseks üle maailma kuulsust kogunud juhtumit Torontos elava patsiendi K-ga, kes kaotas 1980. aastal juhtunud mootorrattaõnnetuse tõttu episoodilise mälu. Pärast seda elas mees vaid olevikus.

Viie sekundi taguseid sündmusi ta ei mäletanud, kuid näiteks mängis malet üsna hästi. Ometi ei olnud ta võimeline meenutama, et oli kunagi varem oma elus malet mänginud. Mees ei mäletanud oma arsti Endel Tulvingut, kes on temaga sadu kordi kohtunud ja kes pidi end talle alati uuesti tutvustama. Seevastu maailma kohta teadis ta peaaegu sama palju kui keskmine kooliharidusega inimene.

Inimene rändab ajas

Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik juhib tähelepanu sellele, et kui episoodiline mälu, mis aitab meil mäletada oma isikliku elu sündmusi, võimaldab ajas tagasi rännata, siis semantiline seda ei eelda. «Me teame, et Prantsusmaa pealinn on Pariis ja kaks korda kaks on neli, ja me ei tea, kust ja millal selle teada saime, see ei eelda ajas rändamist,» toob ta näite.

Ehkki ka loomadel on teadmisi, näiteks koeral sellest, milline on kass, on ainult inimesel unikaalne võime ajas rännata ja meenutada oma elus aset leidnud sündmusi. Millal inimene midagi oma elust mäletama hakkab, on vaieldav, sest kunagi pole välistatud, et ta ei mäleta mitte niivõrd sündmust ennast, kuivõrd selle mäletamist.

«Ühe uuringu järgi lõhub organism arenedes varasemad struktuurid. See on üks põhjusi, miks me ei mäleta kõike seda, mida lapsepõlves mäletasime. Aju arenedes tekivad uued seosed ja mustrid, mis muudavad varasemaid või koguni hävitavad need,» selgitab Allik.

Ta kummutab ka levinud arusaama, nagu oleks kogu inimese elu üles kirjutatud sarnaselt videosalvestusega ja kui hästi otsida, veel parem mõne targa inimese abiga (näiteks hüpnoosis), siis kangastub meile kogu me elu. Kahjuks ei ole see aga tõestust leidnud. Isegi ettevõtete valvekaamerate salvestised kirjutatakse mõne aja pärast üle, tõmbab teadlane paralleeli. Nii et mälumaht on piiratud ja see on ka otstarbekas.

Mällu salvestub olulisem, see, mida inimesel vaja läheb. Alliku sõnul püsib mälus emotsioon või tunne, millega asi on meelde jäetud. Kui tahta midagi mälust ammutada, peavad mälust ammutamise tingimused olema väga sarnased nendega, mis kunagi olid.

Psühholoogias on mälu puhul kasutusel mõiste «töötluse sügavus», mis tähendab, et pindmisel meeldejätmisel, näiteks värvi ja väliskuju järgi, on tulemus kehvem kui asja sisusse süüvides. Mis näitab, et koolis tuleks hädavajaliku tuupimise kõrval (näiteks korrutustabeli puhul) esitada kogu aeg ka sisu puudutavaid küsimusi ja neile vastuseid otsida. Arusaamine on meeldejätmisel väga oluline.

Mälumaht ei suurene

Enamik uurijad on ühte meelt, et loomupäraselt on mälumaht kõigil inimestel ühesugune. Parandada saab aga selle organiseeritust. Juba antiikajal tegeleti mälukunsti ja mälutehnikate õpetamisega. Need aitavad paremini meelde jätta ja lõpptulemusena teevad mälu paremaks, ehkki mälumahtu ennast ei suurenda.

Kui vanal ajal liigitus mälu arendamine kunsti alla, siis nüüd on see rohkem sport ja tihtipeale, kui tegu tasuliste mälutreeningutega, kuulub see juba äri valdkonda.

Kõigi mälutehnikate ühisosa on kohastrateegia – miski, mis on vaja meelde jätta, tuleb seostada millegi sellisega, mida hästi tead või tunned. Nagu muudegi parameetrite poolest, on ka mälu poolest inimesed siiski erinevad. Võib öelda, et kellel on raskusi asjade meeldejätmisega, sel on raskusi nähtuste mõistmise ja keeruliste ülesannete lahendamisega.

Alliku sõnu peaksid õpetajad koolis rohkem tähelepanu pöörama mälu arendamisele ehk vastavate tehnikate õpetamisele – eriti nende laste puhul, kel raskusi matemaatikaga.

Tänapäeva nn välise mälu vahendite kohta ütleb professor, et need võivad mälu laisaks muuta. Selle kohta on tõendus olemas. Nimelt leidis Tartu Ülikooli kasvatusteadlane Olev Must kord arhiivis tuhnides ühe meie omaaegse parema kasvatusteadlase ja psühholoogi Juhan Torgi 1939. aastal kaitstud doktoritöö, milles on uuritud Eesti laste intelligentsust.

Must kordas sama uurimust 60 aastat hiljem, et saada teada, kas tänapäeva lapsed on targemad kui nende vanavanemad, ja sai huvitavaid tulemusi. Ilmnes, et kui üldises intelligentsuses olulist vahet polnud, siis peastarvutamises olid tänapäeva lapsed palju kehvemad, aga loogilises arutelus jälle hulga paremad. On selge, et vananedes muutub mälu kehvemaks ja haiguste puhul, nagu näiteks Alzheimeri tõbi või dementsus, on mälu nõrgenemine üks põhilisi sümptomeid. Kõige kindlam vahend mälu halvenemise ärahoidmiseks on vaimne aktiivsus. «Kui midagi muud teha ei saa, siis lahendage kasvõi iga päev üks ristsõna. See hoiab mälu värskena ja lükkab paljud haigused edasi,» soovitab Allik.


Mälu

•    Meeldejätmine – uus teave kinnistatakse varem omandatuga seostamise teel

•    Talletamine – uue teabe lisamine ja vana teabe taandamine

•    Meenutamine – mälus säilinud teabe taastamine ja kasutamine

Mälu liigid:

•    Protseduuriline – kuidas midagi teha (kingapaela sõlmimine, rattasõit)

•    Episoodiline mälu – võimaldab inimesel mäletada oma elu sündmusi (teadmised sellest, mida tegite eelmisel nädalavahetusel või enne selle artikli lugemist)

•    Semantiline mälu – vahendab teadmisi maailma kohta (poissmehed ei ole abielus, europarlamendis on kõrged palgad)

Allikas: Endel Tulving «Mälu», Jüri Allik