Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Preeklampsia – haigus, mis võib lõppeda ema või lapse surmaga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Preeklampsia on arstiteadlaste jaoks siiani paras pähkel, sest see harvaesinev raseduskomplikatsioon tekib justkui eimillestki ning võib lõppeda ema või lapse surmaga.

Oxfordi professor Christopher Redman. | FOTO: Kristjan Teedema

«Preeklampsia on kompleksne haigus – sel ei ole lihtsat põhjust, lihtsat ravi ega lihtsat seletust,» tõdes möödunud nädalal Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi projekti «Happy Pregnancy» («Õnnelik rasedus») raames Eestit väisanud Oxfordi ülikooli sünnitusabi emeriitprofessor Christopher Redman.

Preeklampsiat üle 40 aasta uurinud eksperdi sõnul ei ole ühtki teist rasedusaegset seisundit, mis oleks samaaegselt nii keeruline ja nii ohtlik korraga nii emale kui lapsele.

Eklampsiat, millega tänapäeva teadmiste kohaselt preeklampsia kulmineerub, teadsid Redmani sõnul juba vanad kreeklased enne meie ajaarvamist. «Eklampsia põhjustab tõmblusi nagu epileptikul. See on väga ohtlik seisund ja naised surevad sellesse. Juba vanad kreeklased tuvastasid, et sellised tõmblused tekkisid naistel just sünnituse ajal,» sõnas Redman.

Seejärel polnud tema sõnul ligi 2000 aasta jooksul haiguse uurimises mingeid arenguid, kuni 19. sajandi keskel avastati valk ning seejärel tehti kindlaks, kuidas mõõta selle sisaldust uriinis. Nii selguski, et eklampsia all kannatavatel naistel on valk uriinis. «See oli uus avastus neeruhaiguse jaoks üldiselt ja siis arvati, et preeklampsia on neeruhaigus. Kuni umbes 60 aastat hiljem avastati, kuidas mõõta vererõhku. Siis avastati kõrge vererõhk – kõigepealt mitterasedatel – ja siis juba selgus, et eklampsiaga patsientidel on ka vererõhk kõrge.»

Eklampsia ennustamiseks ettevõetud vererõhu mõõtmine ja valgu määramine uriinis viis arstid lõpuks ka preeklampsia avastamiseni, mis eelneb tõmbluste faasile ning mida iseloomustab kõrge vererõhk ja kõrge valgusisaldus uriinis naistel, kellel neid sümptomeid varem ei olnud.

1950ndate esimeses pooles avaldati Austraalias Redmani sõnul naljakas uurimus, mis ütles, et ühel mehel õnnestus eklampsia ehk tõmbluste osa ennetada, olles rasedate naistega lihtsalt väga tähelepanelik. «Ta tuvastas probleemi kliinikus, pani naised haiglasse, kutsus esile sünnituse (enne õiget aega – toim) ja probleem oli kadunud. Samuti näitas ta, et probleem kippus ilmnema siis, kui naised end hooletusse jätsid ega käinud arsti juures kontrollis,» selgitas professor.

Platsenta on süüdi

Samamoodi toimitakse ka praegu – kui seisund on tuvastatud, kutsutakse esile sünnitus. See lahendab Redmani sõnul probleemi 95 protsendil juhtudest, kui välja arvata lapse enneaegsus, millega saadakse tänapäeva meditsiinis enamasti väga hästi hakkama.

«Kuid vahel areneb preeklampsia välja väga varajases raseduse staadiumis ja siis sünnib laps liiga väiksena, et ellu jääda, nii et selle probleemi lahendamine on lapse tapmine, ja see on kohutav olukord,» lisas Redman, selgitades, et tegemist võib olla 22.–24. rasedusnädalaga, millele lisandub preeklampsia keskmine kestus kaks nädalat.

Mis preeklampsiat täpselt põhjustab, pole Redmani sõnul siiani päris selge. «On teada, et selleks peab olema platsenta. Ei pea olema isegi last, sest on olemas üks väga haruldane rasedusanomaalia, kui platsenta kasvab väga suureks, aga last ei ole. Ja ka need naised saavad preeklampsia või eklampsia,» märkis ta, lisades, et seda on teatud juba 80 aastat.

Samuti ei ole selle seisundi tekke eelduseks emaka olemasolu. «On ka väga harvaesinev raseduse vorm, kus laps kasvab väljaspool emakat, kuid kõhuõõnes – emakaväline rasedus. Nii et preeklampsial pole midagi pistmist ka emakaga.»

Emakavälise raseduse puhul tekib Redmani sõnul eriti keeruline olukord – lapse saab kõhust keisrilõike abil kätte, kuid platsentat ei tohi kohe eemaldada, sest vastasel juhul veritseks naine surnuks. Professor teab siiani ühtainsat dokumenteeritud preeklampsia juhtu emakavälise raseduse puhul ning sellel patsiendil ei läinud haigusseisund üle enne, kui platsenta lõpuks kolme kuu pärast eemaldati. «Seda naist kontrolliti 30 aastat hiljem ja tal polnud midagi viga. Nii et see kõik oli seotud platsentaga,» tõdes Redman. «Nagu ma ütlen oma meditsiinitudengitele: platsenta on see paha poiss!»

Ning mida rohkem «tülitekitajaid», nagu professor ise ütleb, seda suurema tõenäosusega võib naist tabada preeklampsia. Ehk siis mitmikute puhul on haigusseisundi esinemissagedus suurem.

Kuid miks platsenta seda seisundit põhjustab? «Laps püüab alati võtta emalt rohkem, kui ema on valmis andma ja on olukordi, kus jõutakse selle pingeseisundi piirini,» selgitas arst. Laps tahab emalt platsenta kaudu palju verd, et saada toitaineid ja hapnikku; ema vajab aga verd, et ise funktsioneerida, ega ole seetõttu valmis nii palju lapsele andma. Sellisel juhul satub platsenta stressi ja ehkki keha tuleb bioloogilise stressiga teatud piirides toime, siis nende piiride ületamisel saabub organismi kahjustav distress.

Risk tuleneb ka mehest

Platsenta stressisignaalid võivadki Redmani sõnul põhjustada preeklampsiat. Seejuures on kaks varianti, kuidas see juhtuda võib. Üks on raseduse alguses, kui platsenta peab ümber kujundama ema vereringet. «Kui see täiesti ebaõnnestub, nii et arterid ei saa verd, tekib nurisünnitus. Kui see osaliselt õnnestub, jääb rasedus alles, kuid sellega võib kaasneda palju probleeme, kaasa arvatud preeklampsia.»

Teine hetk, mil platsenta võib sattuda stressi, on sünnitustähtajale lähedal, kui laps võtab üha rohkem ruumi, emakas saab ruum otsa ja platsenta lõpetab kasvamise. «Sel juhul tekivad probleemid raseduse üsna hilises faasis ja sageli raskemalt kui raseduse varajases faasis,» tõdes Redman.

See, kuidas platsenta stressireaktsioon kogu naise organismi mõjutab, on aga tihedalt seotud veresoonte sisepinda katva rakkude kihi endoteeliga. Endoteel reguleerib veresoonte kokkutõmbumist ja lõtvumist ning on seeläbi seotud ka vererõhumuutustega. Preeklampsia puhul on Redmani sõnul tõestatud, et endoteeli rakud on ühed sihtrakud, mille töö saab häiritud.

«Endoteel on igal pool. Nii et kui endoteel on korrast ära, on terve organism korrast ära. Selles mõttes pole ime, et kui preeklampsia võib viia rivist välja endoteeli, võib ta rivist välja viia ka neerud, maksa, südame, mille iganes,» selgitas professor.

Ka liigse valgu sattumine uriini, mis on üheks peamiseks preeklampsia sümptomiks, on seotud endoteeliga. Kui endoteel on kahjustatud, on ta väga kahjustatud neerudes ja hakkab lekkima. Neerude kaudu filtreeritakse uriinist välja kõik üleliigne, kuid valk on see, mida meie organism vajab, ning seetõttu satub seda tavaliselt uriini minimaalselt. Kuid kahjustatud endoteel lekitab uriini liiga palju valku. Kui see juhtub, on Redmani sõnul tavaliselt aega vaid kaks nädalat, et reageerida ja sünnitus esile kutsuda.

Vahel on preeklampsia puhul tegemist ka äratõukereaktsiooniga, sarnaselt sellega, mida esineb organite siirdamisel. Iga eostamine on ilmselt täiesti unikaalne, märkis Redman. «Enamik kombinatsioone töötab, mõned ei tööta, ja on teada, millised ei tööta,» ütles professor.

Redman tõdes, et teoreetiliselt on ema ja isa teades võimalik tuvastada nende omavahelist kokkusobimatust ja sellega seonduvat preeklampsia riski, kuid seni pole seda tehtud. «See oleks väga väike osa preeklampsia juhtudest, enamikul juhtudel pole probleem selles,» lisas ta.

Ehkki suurem osa riskist kaasneb naisega, tuleb osa riskist ka isalt. Enamasti ei saa preeklampsiat põdenud naised uue partneriga enam preeklampsiat, samas kui sama mehe uuel naisel võib avalduda sama seisund. Näiteks tõi professor välja ühe üliharuldase juhtumi, kus üks mees põhjustas väga raske preeklampsia tervelt kolmele naisele ja kõik lapsed surid. «See näitab, et kui naisel on soodumus preeklampsia tekkeks, siis teatud partneriga võib see avalduda. Nii et asi pole ainult naises, vaid ka partneris.»

Sarnaselt võib juhtuda, et mõni paar ei saa lapsi, ehkki nii mees kui naine on täiesti terved. Teiste partneritega aga saavad. Redman tõi näite ühest juhtumist, kus naisel oli ühe partneriga järjest kuus nurisünnitust, uue mehega sai aga kohe terve lapse. «See on loodus,» tõdes Redman.

Kuid professoril on ka häid uudiseid – nimelt on tõendeid selle kohta, et naise immuunsüsteem kohaneb oma tulevaste laste mehe geenidest tuleneva võõrapärasusega, puutudes kokku mehe seemnevedelikuga. Nii et kui naine jääb näiteks rasedaks esimesest vahekorrast konkreetse partneriga, on kehal palju vähem aega, et harjuda, ja preeklampsia risk on selle võrra palju kõrgem.

Ja kui teile tundub, et enam hullemaks minna ei saa, on Redmanil varuks veel üks ehmatav fakt. «On olemas ka sünnitusjärgne preeklampsia. Täiesti terve naine, kel on olnud mitu normaalset rasedust, on uuesti rase. Käib kontrollis, vererõhk on normis, valk uriinis normis, ka sünnituse ajal on kõik justkui okei ja siis – 20 minutit pärast sünnitust tekib järsku tugev valu maksas, ajurabandus ja surm.»

«See on seisund, mis valmistab tõeliselt pettumust. Ainus järjekindel asi preeklampsia puhul on selle ebajärjekindlus,» märkis professor.

Preeklampsia

• Maailmas esineb preeklampsiat 3-8 protsendil rasedatest, Eestis 2-3 protsendil.
• Riskitegurid: ema vanus alla 18 või üle 40, esimene rasedus, mitmikrasedus, ülekaal, rasedusaegne diabeet, eelnev kõrgvererõhutõbi, neeruhaigus, varem esinenud preeklampsia (tõstab riski väga vähe).
• Põhjustab rasedal vererõhu tõusu, veresoonte ja neerukahjustust, rasketel juhtudel võivad tekkida krambid ja insult, mis halvimal juhul lõppevad ema surmaga.
• Peamine rasedusaegse surma põhjustaja isegi neis riikides, kus rasedusaegsed surmad on väga haruldased. Eestis ei ole viimasel paarikümnel aastal preeklampsiast tingitud ema surmajuhtumeid olnud.
• Kui ema sureb, võib laps ellu jääda.
• Preeklampsia tõttu sünnib Eestis enneaegsena igal aastal paarkümmend vastsündinut, kes vajavad tõsist ja kallist meditsiinilist abi ning mõnedel juhtudel ei suudagi meedikud aidata.
• Naisel, kel on raseduse ajal olnud preeklampsia, on suurem risk haigestuda 10-20 aasta pärast südame-veresoonkonna haigustesse (kõrgvererõhutõbi, infarkt jm).
• Enneaegselt ja üsasisese kasvupeetusega lastel on samuti suurem risk täiskasvanuikka jõudes haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse ja II tüübi suhkruhaigusesse.

Milliste kaebuste korral peaks rase kindlasti pöörduma arsti poole?

• Ootamatu halb enesetunne, tugev peavalu, nägemishäired
• Tugevate tursete tekkimine, eriti kätel ja näos
• Valu ülakõhus paremal roidekaare all
• Väga vähene uriinieritus vaatamata normaalsele vedelikutarbimisele

Kõige tähtsam: käi regulaarselt kontrollis, jälgi oma enesetunnet, vererõhku ja turseid.

Allikas: Tartu Ülikool, TÜ Kliinikum

Tagasi üles