Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Katse: millise koti koolilapsed ostaksid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Üheksa-aastane Karoliina (vasakul) ja seitsmeaastane Karmen möödunud nädala keskel ranitsaid selga sobitamas. Karoliina alustab peagi kolmandat kooliaastat, Karmen aga valis endale alles üldse esimest koolikotti. | FOTO: Tairo Lutter

Kuigi koolikotte ja ranitsaid leidub pea igas suuruses ja mõõdus, on sobivat mudelit lapse selja jaoks poest raske leida.

Hannela Metsma soovitab valida traksiga koolikoti. | FOTO: Tairo Lutter

Tänavu läheb esimesse klassi Karmen (7), kes otsis esimeseks kooliaastaks sobivat kotti või ranitsat. Vastupidava ja seljasõbraliku koti leidmiseks kutsus ta poodi kaasa nii oma ema Liisi, parima sõbranna Karoliina kui viimase ema Mariti.

Sügisest kolmandasse klassi minevale Karoliinale (9) meeldivad värvilised koolikotid. «Minu lemmikvärv on kollane,» lausus just seda värvi kotist unistav plikatirts rõõmsalt.

Kollaseid kotte pole Karoliina ema Maritiga poes käies aga leidnudki, sest valik kipub jääma üksluiseks: koolikotiturul troonivad plikalikult roosad või pigem noormeestele suunatud öösinistes toonides kotid ja ranitsad.

«Kõik ei ole roosa ja lillede tüdrukud, mõned on poisilikumad,» ütles Marit valikut kommenteerides veidi kurvalt.

Ranits pole parim

Maritiga rääkides saab aga selgeks, et ranitsat nende pere ei poolda. «Päris ranitsad on ebamugavad,» ütles ka seni hoopis spordikotiga koolis käinud Karoliina, kellel hakkas vaatamata koti polsterdatud seljaosale suuremat sorti ranitsaga selja alaosa hoopis valutama.

«Ja ranitsasse ei mahu kõik töövihikud ära,» tõdes tüdruk, kelle sõnul tuli esimeses klassis õppida isegi A4st suuremate töövihikute järgi.

Nii ei pruugigi armsa printsessipildiga roosa ranits, mida Karmen esialgu lootusrikkalt selga proovib, olla tulevasele esimese klassi õpilasele parim valik. Marit tõi näiteks veel välja, et väiksemat sorti ranitsa kandmine on talvel pea võimatu, sest ranitsa rihmu saab küll reguleerida, aga vaatamata sellele ei pruugi ranits paksu talvejopet kandvale lapsele selga mahtuda.

«Septembris on ranitsaid veel tänavapildis näha, aga jaanuaris enam ei näe,» ütles Marit. Tema sõnul on ranitsad ka üsna rasked ning kui laps peab lisaks õpikutele ja töövihikutele ka spordiriided kaasa võtma, võibki selg valutama hakata. «Laps on nii ju nagu eesel,» ütles Marit ja lisas, et ranitsate eest tuleb tavaliselt ka rohkem raha välja käia kui koolikoti eest.

Prismas maksid ranitsad keskmiselt 50–100 eurot. Seljatoestusega koolikoti eest tuli välja käia 25–50 eurot.

Füsioterapeut Hannela Metsma sõnul on ranitsal küll head seljatoestused, kuid kott on siiski üsna raske ja võib väikese lapse keha suhtes ka laiaks jääda. Samas kiitis ta ranitsa kõhukinnitusi, sest see aitab raskusel ühtlasemalt jaotuda ja hoiab selga.

Metsma sõnul reedab liiga rasket kotti kandva lapse küürus olek ja kõndides keha ettepoole kallutamine. Samuti hoiab laps tõenäoliselt siis kätega rihmadest kinni.

Kaheosaline kott praktilisem

Ranitsast praktilisemaks peavad Karoliina ja ema aga kahest osast koosnevat koolikotti, sest nii saab väiksemasse kotti panna trenni- või kehalise kasvatuse varustuse ning teise ülejäänud tundides vajaminevad asjad. Sellel kotil puudub aga kahjuks kõhukinnitus ning Karmeni ja Karoliina emad nuputavad, kas vajamineva vidina võiks ka ise kokku panna.

Metsma sõnul on Karmeni valitud koolikott Prismas müüdavate kottide seas keskmise tasemega, sest kotil on olemas küll selga toestav tugi, kuid praegu on see väikest kasvu lapsele veel veidi liiga pikk ehk ei lõppe ristluu juures, nagu füsioterapeudi sõnul hea oleks.

«Aga eks lapsed kasvavad kiiresti,» ütles Metsma lohutavalt.

Poes müüdavatest kottidest ei leidnud füsioterapeut aga ühtegi perfektset. Mõned neist on liiga rasked, teistel pole kõhukinnitust, kolmanda õlarihmad võivad lapse õlgu soonida.

«Võiks olla elementaarne, et koolikotil on ka helkurid,» tõdes Metsma veel.

Kõige praktilisemaks pidas füsioterapeut aga koolikoti ja ranitsa vahepealset varianti, mis ei olnud niivõrd lai kui ranits, kuid hoidis samas vormi ega olnud tühjana katsudes ka nii raske kui ranits.

Ka Karmeni ema Liis oleks lapsele hea meelega hoopis selle koti ostnud, kuid kahest kotist koosnev värviliste südametega koolikott oli lapsele juba niivõrd meeldiva hakanud, et selle soetamise kasuks lõpuks otsustatigi. Lisaks mainis Liis, et ilma sõbranna Mariti soovitusteta oleks ta lapsele tõenäoliselt hoopis ranitsa ostnud.

Spordikott trenniriietele

Spordikotti soovitab Metsma tõesti vaid spordiasjade kaasavõtmiseks, sest sageli puudub sellistel kottidel seljatugevdus. Samuti tuleks kõigil õpilastel käia koolis kahele õlale toetuva kotiga. Vaid ühele õlale toetuv kott viib keha tasakaalu paigast ning selle tagajärjel võivad tekkida seljavalud.

Füsioterapeut ühel õlal kantavaid kotte küll ei soovita, kuid kui muud alternatiivi ei leita, tuleks õlgu vahetada, et ühele õlale liiga suur koormus ei langeks. Algklasside õpilased ei tohiks kindlasti veel õlakotte kanda ning vanemate laste puhul tuleks jälgida, et rihm ei hakka lapse kaela soonima.

Peale selle soovitab Metsma jätta üleliigsed õpikud koju või koolis ka kappi, et selga mitte liiga palju koormata.

Tagasi üles