Pärtel Relve: Rwandas on apteekri sõna seaduseks, aga palju usutakse ka nõiakunsti

Apotheka
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Proviisoriõppe tudeng Pärtel Relve teadis juba lapsena, et tema tulevik on seotud meditsiiniga – lihtsalt niivõrd põnev on teada, kuidas inimkeha töötab ja kuidas seda mõjutada annab.
Proviisoriõppe tudeng Pärtel Relve teadis juba lapsena, et tema tulevik on seotud meditsiiniga – lihtsalt niivõrd põnev on teada, kuidas inimkeha töötab ja kuidas seda mõjutada annab. Foto: Aldo Luud

Kunagi aastate pärast, kui proviisor Pärtel Relve ootab külla lapselapsi, on tal oma apteek. Pärtel elab suure maja teisel korrusel, igal hommikul läheb ta aga trepist alla, avab ukse, keerab sildi „Avatud“ õiget pidi ja hakkab kliente teenindama. 

Praegu on ta 26-aastane proviisoriõppe tudeng, kelles põleb sügav soov inimesi aidata. Samal ajal tahab ta maailma avastada ja uusi teadmisi ammutada. Ülemöödunud aastal viis uudishimu ja reisijulgus Relve Rwandasse sealsete apteekidega tutvuma.

Relve teadis juba lapsepõlves, et meditsiin on tema ala - teda on alati huvitanud, kuidas inimese keha töötab ja kuidas seda on võimalik väljastpoolt mõjutada.  Pärast gümnaasiumi lõppu, aasta füsioteraapia tudeerimist Tartu ülikoolis, ajateenistuse läbimist ja reisimist otsustas Relve, et tegelikult tuleb temast hoopis apteeker.

Seni ei ole noormees pidanud valikus pettuma, kuigi Eestis ta veel reaalselt töötanud ei ole. „Muidugi olen näinud kõrvalt, kuidas töö käib, kuid mul seisab ees viies ülikooliaasta, millest me suurema osa praktikal veedamegi,“ tõdes Relve, keda rõõmustab oma kursust vaadates ka tõsiasi, et ligi veerand kaaslastest on mehed. „Aga eks tõsi ole ka see, et aasta vanemate ja aasta nooremate hulgas on  enamik tüdrukuid,“ tõdes ta.

Oma kogemusele toetudes soovitab ta eriala väga. „Ma isegi täpselt ei mäleta, mida ootasin, kuid kartsin, et õpe on teoreetilisem, rohkem keemiakeskne. Tegelikult on meil väga palju bioloogiat ja teisi erinevaid aineid, nii et baas, mille saame, on märksa laiem ja põnevam,“ tõdes ta.

Õppis kohalikku keelt

Viimasel aastal on Pärtel pidanud palju rääkima Kesk-Aafrika pisikesest riigist Rwandast. Põhjus on nimelt selles, et ülemöödunud suvel töötas ta kuus nädalat sealsetes apteekides ja õppis tundma kohalikku inimest ja ravimivalikut.

„Avalduse täitsin täiesti viimasel minutil ja sihtkohana tundus ju Rwanda märksa põnevam kui mõni Eestile sarnane Euroopa riik,“ selgitas ta oma valikut. „Eks mõte tiksus peas juba mõnda aega, olin kuulnud neiust, kes käis sarnase programmi raames Indoneesias. Nii et kui võimalus avanes, haarasin härjal sarvist,“ meenutas ta. Kohale jõudes valdasid Pärtelit kahesugused tunded – ühelt poolt olid töökoht ja elukoht kenasti organiseeritud, kuid teisalt sõitis tema vastuvõtja juba järgmisel päeval riigist ära, jättes eestlase omapäi tegutsema.

„Mäletan, et kui esimest korda apteeki läksin, püüdsin meeleheitlikult meelde jätta, kuidas sinna minna. Teadsin ju, et järgmisel päeval pean ise hakkama saama. Linnaplaani kui sellist pole olemas, kõik ühte värvi majad on ehitatud suvalisse kohta. Tänavatel pole loogikat, kõik paigad on paksult inimesi täis,“ rääkis tulevane apteeker.

Apteek, kus Relve töötas, koosnes kahest osast – esimeses tegeleti jaemüügiga, teises valimistati ravimeid. Mõistagi oli ravimivalik sootus teistsugune kui Eestis – palju on müügil maalariapalaviku rohtusid, samuti India geneerikuid, mida Eesti turul ei näe. „Sildid ja tekstid olid inglise keeles, mis on riigikeel ja milles aetakse ametlikke asju, ka näiteks ülikool on vaid inglisekeelne. Samas, lihtrahvas räägib ikkagi oma keelt,“ rääkis Relve, kes ise aktiivselt kohalikku keelt õppima hakkas. Esmalt omandas  ta tervituse, edasi oskas juba öelda, et oodake palun, teid kohe teenindatakse. Kohalikele aga meeldis oodata, sest valge mees leti taga, kes neid teenindas ja püüdis nende keelt rääkida, oli üsna erakordne vaatamisväärsus.

Eesti ja Rwanda kliendid on erinevad kui öö ja päev. Sealsed inimesed ei tea ravimitest midagi, neile peab näiteks ette näitama sellegi, kuidas aerosooli kurku või ninna pihustada. „Sageli nad tulid ja küsisid rohtu gripi vastu, tegelikult olid nad veidi külmetunud. Osta said nad ühe annuse kaupa, mis oli odav, meie rahas alla eurosendi,“ rääkis Relve. Samuti paluti lahendusi seenehaiguste ja ussitõve vastu, mis meie hügieenis enam väga levinud ei ole.

Apteekri kuninglik elu

Märkimisväärne erinevus võrreldes Eestiga oli seegi, et esimene, kelle juurde mindi haiguste vastu abi otsima, oli apteeker. „Alles siis, kui apteeker keeldus rohtu andmast, läksid nad vastumeelselt arsti juurde,“ lausus Relve.  Apteek oli väga ravikeskne, teesid, rääkimata kosmeetikat seal ei müüdud. Samuti ei anta nõu liikumise ega toitumise kohta, jutt käib ikka konkreetsetest ravimistest. Ja kui apteeker midagi soovitab, on see seaduseks –lisaküsimusi kellelgi ei teki.

„Palju puutusin kokku ka teaduslikus mõttes jampsiga. Näiteks ostsid kohalikud kõigi hädade vastu vaseliini salvi, kus oli veidi mentooli sees ehk see tõepoolest mõnusalt jahutas, kuid näiteks artriidi vastu tal mõistagi mingit toimet ei olnud,“ muigas Relve, lisades, et nõiakunsti uskujaid oli palju.

Relve töötas sealoldud aja jooksul kahes apteegis, kuid veidi lähemalt tutvus kokku nelja apteegiga. Põhilise aja veetis ta pealinnas, kuid veidi aega ka ülikoolilinnas, mis sarnases meie mõistes Tartule. Ülikooli sõitsid kokku ka naaberriikide tudengid. „Minu jaoks olid sealsed elamistingimused ikkagi keerulised, neli – viis inimest magasid koos ühes toas,“ rääkis Relve. Kuid need, kes vastu pidasid ja kõrghariduse kätte said, hõivasid ühiskonnas väga kõrge positsiooni.

„Proviisori palk on vaid veidi madalam, kui meil, aga elamiskulud on kordades väiksemad. Sealsed proviisorid elasid uhkete majades ja sõitsid uute autodega,“ rääkis Relve. Võrdluseks - näiteks kolmekilomeetrine taksosõit maksis 40 eurosenti, lõunasöök rikkalikus Rootsi lauas maksis kaks eurot. „Ülikoolis söödi hommikul, õhtul ja lõunal riisi ubadega, nädalavahetusel pandi sinna peale kartulilaaste. Kui mul sellest tõesti kõrini sai ja ma kaheeurosel lõunal käisin, imestasid kaastudengid, et see on nii kallis, kuidas ma seda endale lubada saan,“ meenutas Relve.

Nagu juba öeldud, valge mees on Rwandas vaatamisväärsus. „Kui ma õhtuti väljas käisin ja mõnda lauda istusin, katkes jutt kui noaga lõigatult. Vahel läks mitu tundi, enne kui kohalikud sulasid. Nende jaoks oli üsna uskumatu, et ma lihtsalt lobiseda tahtsin,“ meenutas Relve.

Armastab poksi

Samas Relve ka mõistab, miks valged distantsi hoiavad. „Sageli on tegemist puhtalt enesekaitsega – keegi ei hakka autoriteedi tagant varastama. Näiteks mu isa (tuntud loodusteadlane Hendrik Relve - toim) rääkis kunagi loo Aafrikast, kuidas valge mees oli parasjagu basseinis, kui röövel püssiga üle aia ronis. Mees käratas, et viska püss ja jookse minema ja täpselt nii röövel tegigi,“ jutustas Relve, miks väga suurt segunemist rahvaste vahel toimunud ei ole.   

Pärtel tõi Rwandast koju kaasa nii teadmisi kui ka tundeid. „Tajusin igal sammul, kui oluline on proviisori töö, kui suures osas nad sõltusid sellest, mida mina räägin. Paljud ei osanud lugeda, infolehele viitamisest ei olnud mingit kasu. Ma pidin veenduma, et inimene sai aru, kuidas ta ravimit kasutama peab,“ rääkis Relve. „Söögikohas pakuti mulle istet, tundsin uhkust, et sain neile kasulik olla. Aga teadmine, mille ma sealt kaasa võtsin, oli see, et tahaksin veelgi enam ka kodus inimese tervist esikohale tõsta, soovin leida tasakaalu selles, kuidas müüa, aga samas olla adekvaatne terviseprobleemi lahendaja,“ mõtiskles Relve, tunnistades, et viimastel aastatel vaatab ta tegelikult Eesti apteekides sootuks teise pilguga ringi kui varem.

„Teen suurt vahet, kus töötavad proviisorid, kes on sellised, nagu ma end tulevikus ette kujutan. Hea apteeker peab oskama peast rääkida ravimite kohta, mida ta patsiendile müüb. Tegelikult peaks tal olema vajalik teadmine ka toimemehhanismidest. Nii et jah, kriitik minus on pead tõstnud küll,“ naeris ta.

Tänavu on Relve tudengivahetuseprogrammi Eestipoolne koordinaator – meile on oodata üliõpilasi Poolast, Sloveeniast, Saksamaalt ja Portugalist. Ka Pärtel ise mõlgutab mõtteid, kuidas veelgi oma teadmisi teiste riikide süsteemist täiustada.

„Tegelikult ei ole ju mingit erilist programmi vaja, võin näiteks Jaapanis mõne apteegi juhatajaga kokku leppida ja reisi vältel paar nädalat töötada,“ mõtiskles ta.

Praegu on aga suvi ja viimase pingelise kooliaasta eel käib Pärtel matkamas, sõidab mootorrattaga ja ei unusta ka oma lemmikala, poksi. „Olen poksiga tegelenud regulaarselt, trennis käimine annab mu õppevõimele palju juurde – kui jala välja väänasin, tundsin, kuidas mu mõistus ei suutnud enam tööd teha. Samas, viimasel ajal on olnud nii kiire, et jõuan vaid jooksma,“ rääkis ta. Nii valmistub ta ülikooli viimaseks, raskeks aastaks!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles