Gastroenteroloog Benno Marguse sõnul ei ole kõhulahtisust või kõhukinnisust põhjustava soole ärritussündroomi põhjused päris täpselt teada, kuid sageli on need seotud stressiga.
Soole ärritussündroom on sageli seotud stressiga
4. november 2014, 09:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täispikk intervjuu Benno Margusega ilmus kliinik.ee’s.
Sooleprobleemid on väga sagedased nii perearsti kui gastroenteroloogi praktikas, eriti soole ärritussündroom. Milliste sümptomite esinemine on iseloomulik soole ärritussündroomile?
Soole ärritussündroom on sageli esinev probleem, mida arvatakse esinevat 5-25 protsendil inimestel, naistel sagedamini kui meestel. See haigus võib kulgeda kõhulahtisusega, kõhukinnisusega ja vaheldumisi.
Sageli käib sellega kaasas kõhuvalu, ebamugavustunne kõhus, kõhupuhitus ja soole mittetäieliku tühjenemise tunne – inimene käib potil ära, kuid tunneb, et midagi jäi veel sisse, kuigi tegelikult seal enam midagi ei ole. Sageli on roojamiseks vaja pingutada, väljaheite konsistents on sageli varieeruv ja võrreldes haiguseelsega muutunud.
Kõhulahtisusega haigetel võib esineda kiiret vajadust tualetti joosta ja esineda võib limaeritust. Vaevused esinevad enamasti päevasel ajal (ärkvel olles), mitte öösel.
Kindlasti ei peaks sellise haigusega kaasnema kaalulangust, söögiisu halvenemist, verejooksu soolest ega palavikku.
Millised tegurid soodustavad soole ärritussündroomi teket?
Päris täpselt ei olegi soole ärritussündroomi põhjused teada, aga on leitud, et selle kujunemises võivad osaleda eeskätt psühhosotsiaalsed faktorid (stress), aga ka sooleinfektsioon, toitumistavad. Arvesse võivad tulla ka geneetilised mõjutused. Siiski ei ole veenvat tõestust, et see oleks geneetiline haigus.
Mõnikord omistatakse teatavat rolli ka toidule ja toiduallergeenidele, mis võib provotseerida nende sümptomite teket. Näiteks puuviljasuhkur ei ole kergesti seeditav suhkur ja mõnikord, kui seda liiga palju süüa, läheb fruktoos seedetraktis käärima, põhjustades puhitust ja kõhulahtisust.
Väga oluline on seedetrakti limaskestade ülitundlikkuse mõiste ehk vistseraalne ülitundlikkus. See tähendab seda, et soole limaskesta närvilõpmed muutuvad tundlikumaks, kui nad on tervel inimesel.
Ajus on justkui filtrimehhanism, mis laseb ajukoorde ainult ohusignaalid, mille põhjal organism saaks rakendada vastavad kaitsemehhanismid. Soole ärritussündroomi korral see filter ei tööta ja ajukoorde pääsevad ka need signaalid retseptoritelt, mis endas ohtu ei kätke.
Siis võib ka näiteks see, kui toidujäägid liiguvad sooles ja puutuvad vastu limaskesta, põhjustada ärritust. Retseptor saadab ajule signaali, millele järgneb näiteks kõhulahtisus.
Millised on ravi põhimõtted?
Kõhukinnisuse korral aitavad lahtistid, mis intensiivistavad peristalktikat. Kui on krooniline kõhukinnisus, oleks eelistatud osmootse toimega lahtistid (näiteks laktuloos).
Spasme tekitavaid aineid, eeskätt just sennat sisaldavaid preparaate võib tarvitada väga efektiivselt, kui kõht on äkki kinni läinud, aga kroonilise kõhukinnisuse puhul on nende tõhusus tunduvalt väiksem ja kui neid pidevalt tarvitada, siis nad tekitavad nõiaringi – toime järjest väheneb ja vajadus suureneb.
Soovitatakse süüa rohkelt puuvilju ja kiudaineid sisaldavaid toite. Tuleb rohkelt liikuda, sest organismi aktiivsuse suurendamisel muutub ka sool natuke aktiivsemaks. Kindlasti ei tohi toitu kuivalt süüa, vaid peab alati juurde jooma.
Kõhulahtisusega on natuke raskem võidelda. Kõhulahtisuse korral tuleks manustada aineid, mis leevendavad spasme ehk kramplikke silelihaste kokkutõmbeid sooltes või mis natuke aeglustavad seedetraktis peristalktikat. Loomulikult saavad mõned patsiendid abi sellistest vahenditest, mis võtavad ära liigset gaasi.
Nendele, kes ei saa abi ühest ega teisest ravist, võiks soovitada antidepressantravi. Me ei taotle sellega depressioonivastast toimet, vaid antidepressantidel on nii valuläve tõstev kui retseptorite tundlikkuse läve tõstev toime. Neid ei määrata reeglina nii kõrges annuses nagu depressiooni korral, mis haigetele sageli palju paremini talutavad. Siiski väga paljud ei soovi sellist ravi.