Rasked kroonilised ja valu tekitavad liigesehaigused nagu reumatoidartriit või spondüliit on äärmiselt kurnavad ka vaimselt.
Liigesehaigused panevad proovile ka vaimse tervise
1. september 2010, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tegelikult on see hirmutav ja emotsionaalselt väga raske. Ei ole kerge öelda, et ma ei saa hommikul üles, sest mul on jalgadel nii valus. Oleks see mööduv, aga see ei ole,» rääkis 21-aastane Jaanika (nimi muudetud) oma haigusest.
Pealtnäha täiesti tavaline neiu on rõõmsameelne ning miski ei viita sellele, et ta on juba aastaid kannatanud tugevaid valusid ja pidanud iga päev tablette neelama. Jaanikal on reumatoidartriit ning tema haiguslugu sai alguse juba 16-aastasena.
«Paljud ei mõista seda, sest sul ei ole silmaga nähtavalt midagi viga. Koolis arvati ka, et ma olen simulant,» meenutas Jaanika oma haiguse algusaega. «Kui ma noorem olin, siis lihtsalt nutsingi päevad läbi, et miks minuga ja miks mitte kellegi teisega. Aga elu on elamiseks ja seda tuleb võtta positiivselt.»
Emotsionaalselt on palju abi ka tugiisikutest, kellele oma muresid kurta ja kes vahel teeks ja tooks, mida vaja. «Kõige suurem kartus ongi see, et ei saa enam ise hakkama – et sa pead kellelegi toetuma, paluma,» rääkis Jaanika. «Bioloogiline ravi on tegelikult ainuke asi, mis hoiab stabiilsena. Mul ei jää midagi tegemata – ma saan käia tööl, koolis ja trennis.»
Eesti Reumaliidu arendusjuhi Mari Levo sõnul rahastab haigekassa vajalikku bioloogilist ravi umbes 260 liigesepõletikuga haigel, valdavalt on need lapsed ja noored. Hinnanguliselt vajaks niisugust ravi ligi 4000 inimest, mis tähendab, et umbes 93 protsenti abivajajatest jääb sellest ilma.
Levo sõnul kiputakse aga vaimse tervise pool tihtipeale tagaplaanile jätma ning tegeletakse rohkem konkreetse haigusega. «Reumatoidartriit on selline, et kui sa kiiresti ei tegutse, on invaliidsusteema väga päevakorral – sõrmed deformeeruvad, varbad ja kõik muu ka. Ja kindlasti tekitab see stressi, et inimene ei saa enam ise hakkama,» selgitas Levo.
«Muutus ise kestab ju hetke, aga kohanemine muutusega võib võtta terve elu,» seletas taastusarst ja psühhoterapeut Kaja Sepp Tervise ja Tasakaalu Kliinikust ning lisas, et oluline on õigel ajal abi saada ja mõista, et ka selle haigusega saab elada.
«Kõige raskem on leida see uus lähtekoht elamiseks,» rääkis tohter ning lisas, et tähtis on elada praeguses hetkes, mitte mõelda välja kõige hullemaid stsenaariume. «Muremõtetele peaks ütlema stopp. Aga enne seda tuleb kõik oma kurbused ja vihad välja elada,» lisas ta.
4. septembril korraldatakse Nõmme spordikeskuses reumaliidu käimispäev, mis rõhutab liikumise olulisust taastusravi ühe osana ning juhib tähelepanu kaasnevatele haigustele.