Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp leiab, et kui proviisorid oleksid erastamisest saadik olnud apteekide omanikud, oleks see väga hea lahendus, kuid praegu ei pruugi omandipiirangu kehtestamine, mille järgi apteegi omanikuks võikski olla ainult apteeker, enam loodetud tulemust anda.
«Praegu suurema osa apteegituru kohustuslikus korras ümberkujundamine ei pruugi enam anda seda toimet, mida ettepaneku tegijad loodavad,» rääkis Raudsepp meditsiiniuudiste portaalile Med24.ee antud intervjuus. Ta märkis, et apteegid võivad ka praegu kuuluda proviisorile.
«Lootus on, et see võib suurendada apteegi sõltumatust omandiketi poliitikast. Omandipiirang ei aita kaasa eesmärgile parandada teenuse kättesaadavust näiteks maal, sest ega ka proviisorist ettevõtja ei taha majanduslikku kahju kanda, ta on siis nii või teisiti seotud ettevõtte majandusliku toimetuleku küsimustega.
Kui seadusega ettenähtud kuupäevaks ei ole õnnestunud mitte-proviisorist omanikul oma ettevõtet müüa, ja see apteek suletakse, siis on tulemus ikka halb: inimestele on väiksem hulk apteeke kättesaadavad ning lisaks kaotavad neis apteekides ka proviisorid töö,» selgitas ta.
Samuti ütles Raudsepp, et ka praeguses õigusruumis ei saa apteek ilma proviisorita töötada, sest seal peab olema vastutav proviisorist apteegi juhataja.
«Kogu aeg on olnud arutluse all, kas perearstide ettevõtjaks «sundimine» on ikka olnud arengu jaoks parim lahendus. Karta on, et omandipiirangu seadmine ilma riigipoolse leevendusmehhanismita – sooduslaen, riigi tagatis laenule, mõistlik hüvitis omandi kaotamise eest vms – toob kaasa hulgaliselt vaidlusi ja kahjunõudeid riigi vastu. Kaasneb olemasolevate apteekide omandi sundvõõrandamine, vajalik on mõjude analüüs. Ettevõtte omandisuhe ja ettevõtte juhtimissuhe on erinevad.»
Omamoodi ootamatu on Raudsepa jaoks, et praeguses ravimiseaduse muutmise arutelus on laual ettepanek leevendada nõuet, mille järgi apteeki pidav äriühing ei tohi kuuluda muuhulgas ka hulgimüüjale ega hulgimüüjaga seotud ettevõtjale.
«Selle piirangu eesmärk on tagada apteekritele suurem iseseisvus ja välistada nende sõltuvus ravimite hulgimüüjast ning vähendada survet ravimite müügiks muul põhjusel kui inimeste tervise huvidest lähtuvalt. Apteekide üle valitseva mõju vähendamine loob võimaluse apteekrite otsustusvabaduse suurenemiseks, selle nõude leevendamine arusaadavalt seda siis ei võimalda.»
Ehkki mullu detsembrist on senised apteekide asutamispiirangud kehtetud, on Raudsepa sõnul apteegi avamiseks siiski terve rida nõudeid, mida tuleb täita. Nende osas ei muutunud tema sõnul midagi ja apteegi avamiseks on endiselt vaja taotleda tegevusluba.
«Asutamispiirangu kadumine tähendab, et igaüks, kes soovib apteeki asutada, võib ravimiametile sellekohase taotluse esitada ja ravimiamet väljastab tegevusloa, kui taotleja vastab apteegiteenuse osutamiseks vajalikele ja taotlejale endale kehtestatud nõuetele ning tõendab, et ettevõtja tagab konkreetses asukohas apteegikülastajatele kvaliteetse apteegiteenuse. Apteegi tegevusloa tingimused ning nende kontroll on ka edaspidi peamiseks asjaoluks, mis ei võimalda igaühel igal pool apteeki avada,» selgitas ta.