Lugejate hirmuäratavad tervisehädad, milles süüdi jooksmine

PM Tervis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pirita promenaad vajub ja laguneb täies ulatuses.
Pirita promenaad vajub ja laguneb täies ulatuses. Foto: Martin Ilustrumm

Postimees Tervis palus lugejatel kirjutada, millised on nende oskamatust treenimisest ilmnenud jooksuvigastused.

Lugeja Kai sõnul algavad tema vaegused pigem sellest, kui jätab jooksma minemata. «Jooksen metsas ja maastikul. Kõige enam meeldib peenikesel kruusal ja vetruval mudal vibramitega. Asfaltil ei jookse. Enamasti jooksen 1-2 tundi ja pool tundi kulub venitusteks,» jagas Kai oma teadliku jooksutrenni lühikirjeldust teistega.

Lugeja Tyu nii optimistlik pole. «ITBS ehk iliotibiaaltrakti sündroomiga võitlen juba üle poole aasta. Ei saa isegi kõndida enam normaalselt, jooksmisest rääkimata. Pulss ja vererõhk on ka väga madalad,» jääb Tyu jutust küll selgusetuks, kas vaeguste taga on eelnev jooksmisega tegelemine.

Anni jutustusel kulutas ta jooksmisega asjatult põlveliigeseid. «Arsti juures selgus, et on artroos ja tulevikus ootab mind ees liigese vahetus. Põrutasin asjatult oma põlvi joostes asfaltil. Nüüdseks taastun põlveoperatsioonist, sest põlve tekkis vesi, mis enam ära ei läinud. Hea, et niigi läks,» on Anni lõppeks optimistlik.

Lugeja Karu M-i jaoks oli jooksmine tõeline piin ja tekitas palju vaegusi. «Tekkis hirmus hingeldamine. Higistasin koledal kombel. Pärast oli paar päeva raskusi jalgsi liikumisega ja autosse istumine ning sealt väljumine oli samuti piinarikas. Piisas esimesest korrast, et aru saada – kes pole jooksmiseks loodud, jäägu rahulikult tugitoolisportlaseks. Nüüd on tervis õnneks taastunud, aga tänu sellele kogemusele oskan palju rohkem rõõmu tunda külmast õllest ja mugavast tugitoolist,» on lugeja Karu M tõeliselt spordis pettunud.

Lugeja Tom tasakaalustab muidu negatiivsetest kogemustest kubisevat kommentaariumit ja ütleb, et ainsad kõrvalmõjud, mida jooksmine talle tekitab on stress, närvilisus ja unetus. «Alati pärast trenni, rääkimata mõnest spordiüritusest, on üks igavene kisma naisega, et kodust ära olin,» kurdab Tom.

Terve Häda märgib, et jooksmine on talle vaid palju head toonud. «Olen korduvalt tundnud sõnuseletamatut rahulolu tunnet. Seda isegi siis, kui suurürituse lõpetanud teises sajas,» märgib ta.

Lugeja Ja sekundeerib neile, kes kurdavad põlves valu.

Lugeja Khmm jätkab teemat pikema jutustusega leides, et mööda muru ja pinnast jooksmine on nii nõukogude aja pärand. «Toona joosti ketsidega, sest kanna all ei olnud piisavalt amorti, et ära ei põrutaks. Asfalti peal on tänapäevase jooksujalatsiga alati mõttekam joosta. Asfalti eeliseks on sile pind ja ei ole muret, et pinnas jalalaba stabiilsust rikuks,» ütleb ta.

«Aga eks igaüks ela oma luudes,» jätkab Khmm. «Ohtlikud on mäest alla jooksmised, kus ma oma põlved mingiks ajaks pekki keerasin. Mäest alla joostes puudub sul amortiseeriv lüli ning vajud kogu oma keharaskuse, hoo ja lisaks ka gravitatsiooniga kahele liigesele. Mäest üles ja tasasel maal kasutad kolme liigest. Mäest alla joostes saab kannatada kõige nõrgem lüli – põlv, millele langeb ühe liigese ärajäämisel kohe kolmandiku võrra suurem jõud ja raskus. Mäest alla tuleks tulla näiteks jalutades,» soovitab ta.

Lugeja Klikin ütleb, et jooksmine on toonud talle loendamatul hulgal probleeme. «Natuke tõsisemalt jooksmisega tegeledes pead arvestama, et see «kusagilt valutab» ongi sinu loomulik olek. Valesti treenimisest ei oska ma aga midagi rääkida,» ütleb ta.

Lugeja Nimi põdes aga luuümbrise põletikku säärtel, sai joostes käeluu murru ja reie kakspealihase osalise rebendi. Viimane küll polnud jooksuõnnetus vaid juhtus intervalltreeningu käigus.

Jim märgib, et jalahädad on jooksmisest saadava kasu kõrval tühised. «Südame-veresoonkond, närvisüsteem, soolestik jne saavad jooksmisest olulist kasu,» jätab Jim küll täpsustamata, mida ta silmas peab.

Jooksja ütleb aga, et vigastuste vältimisel on olulisim roll jalanõudel. Valedest jalanõudest tekkis tal jooksmise tulemusel varbaküünte alla villid, ühe jala üks küüs on tänaseks moondunud. Villi kohale on tekkinud liigliha. «Kui tunnete, et jalanõu on natukenegi ebamugav, ei tohiks sellega jooksma minna,» hoiatab Jooksja.

Kolm kümnendit jooksnud lugeja ütleb, et pärast pikka pausi jooksma hakates peavadki põlved valusad olema. «Ja lausa esimesed kaks aastat. Mitte küll pidevalt, aga see on märk sellest, et reie nelipealihas areneb. Mingit haigust see ei tähenda. Väikese pausi järel võib edasi lasta kergelt. Küll paremaks läheb! Pikki pause mitte sisse lasta regulaarsusesse. Kui ei lähe paremaks, võib olla tõsisem viga,» õpetab ta.

Eleriin räägib, et on kogu elu olnud väga sportlik. «Lapsepõlves tegelesin kümme aastat kergejõustikuga. Hetkel on mul vanust 42 aastat. Jooksmas käisin regulaarselt 2-3 korda nädalas. Treenin ka spordiklubis – seal siis põhiliselt aeroobsed treeningud ja spetsiaalne jooksutreening. Kaks aastat tagasi hakkasid põlved tunda andma. Spordiarst tegi mulle selgeks, et jooksmine rikub jalgu palju rohkem, kui seda ise arvatagi oskame. Liigesed saavad korralikult põrutada joostes. Vahetasin jooksmise kepikõnni ja jalgrattasõidu vastu välja ja probleem sai minu jaoks lahenduse. Kusjuures jooksutehnika oli mul täiesti õige, sellest hoolimata tegin endale liiga,» rääkis Eleriin.

Indrek Koolmann ütleb, et on jooksmise süül valutanud korra haiget säärelihast. «Valu möödus kuu ajaga. Ei saanudki aru, miks. Jalanõud olid samad kogu aja. Tõsisemaid vigastused on juhtunud joostes, aga mitte jooksmisega seotult,» peab Indrek silmas koertelt hammustada saamist. «See «rõõm» käib ilmselt asja juurde,» lisab mees, kel jooksustaaži üle 20 aasta.

Ime, et Doris pole jooksurajal lihtsalt laiali lagunenud, sest tema jaoks on see treening tähendanud vaid kannatuste rada. Tema loetelu jooksust tekkinud kannatustest loob eriti traagilise pildi.

«Mind on läbi aegade vaevanud jooksmisest tekkinud krooniline plantaarfastsiit, kõõlusetupe põletik vasaku jala kannakõõluses, kandluu mõõdukas turse, korduvalt bursiite siin-seal, neuroom, kompartment-sündroom, ebaselge diagnoosiga vaevused põlves, algul sinikad, siis kadunud varbaküüned, külmakahjustused näol ja õlanukkidel, mõned tühised lihasrebendid, istmikunärvi korduvad põletikud, vastuvõtlikkus nn külmetushaigustele, aneemia, väsimus, kukkumisest tingitud mõra patellas,» loetles Doris.

Lugeja Runner märkis, et on aktiivne tervisesportlane, kes pole saavutuste peal väljas ning kes on elu aeg jooksnud suhteliselt mõõdukalt. «40. eluaastal aga tundsin, et põlved teevad haiget. Arst soovitas jooksmine ära jätta ja teha midagi muud, millega põlvi ei põrutaks,» pidi pikka aega jooksmisega tegelenud Runner endale uue sportliku väljundi leidma.

Lugejal Juta esines jooksmisega alustades aga hoopis iselaadi hädasid. «Mul läks alguses kõht lahti. Naljakas, kuid kurb ja tõsi,» kirjutas ta.

Omad Kogemused kirjutab, et on maadlenud hüppeliigese vigastustega, mis on viinud selleni, et hüppeliiges käib liigesest välja ja tagasi nagu ise heaks arvab.

Ka veel mitmed lugejad toovad välja just liigese hädasid. Üks soovitab inimestel, kes jooksmisega tegelema hakkavad, lähtuda jalatsi valikul sellest, et jalatsid jagunevad primaarselt kõrge ja madalale jalavõlvile sobivateks ning pehmel ja kõvale pinnasele sobivateks. «Hinna järgi ei ole mõtet tosse osta. Kallis hind pole alati indikaator, et ka toss ise kvaliteetne on,» märgib m57.

Ühel lugejal tekkis jookmisest aga konnasilm. Muid hädasid ta pika jooksuperioodi jooksul täheldanud pole.

Lugeja Skeptik ütleb, et otsustas neli aastat tagasi jooksma hakata. «Jooksin umbes pooleteise kuu vältel paar-kolm korda nädalas, nii pinnasel kui asfaldil ja siis ühel hommmikul ei saanud normaalselt trepist alla minna, seest põlv tegi tugevasti haiget. Valu läks mingi aja pärast üle, aga jooksma ei julge enam minna. Ei tea, mis võis juhtuda. Äkki keegi oskab öelda, head inimesed? Kuna mul tegelikult ülekaalu ei ole, siis arst ütles ka, et mis te jooksete, parem kõndige terviseks ja nüüd ma püüan käia päevas 6-8 kilomeetrit kiire kõnniga,» ütles ta.

Nii on ütleb elutargalt see peale, et valu põlves trepist allatulekul viitab meniskile.

Zearot räägib, et kui hakkas kõik päevad ilma puhkuseta jooksma, ilmnesid valud põlvedes. «Võtsin rahulikumalt, kuid mingi hetk tahtsin väga kiiresti joosta ja sain Achiless tendon’i väänatud. Uhm, ei oska korrektselt öelda. 1,5 kuud pidin vedelema kodus. Nüüd olen kaks kuud jooksnud, tehnika on minu arust parem ja jooksen 3-4 korda nädalas 10 kilomeetrit. Hetkel probleeme pole,» arvab Zearot.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles