Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskust juhtiva psühholoogi Pille-Riin Kaare sõnul häbenevad nende juurde vastuvõtule tulevad inimesed oma sõltuvust ja seetõttu ei ole rühmateraapia tegemine aktuaalne, pigem soovitakse rääkida nelja silma all.
Hasartmängusõltlased häbenevad oma muredest rääkida
15. september 2010, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaare sõnul on hasartmängusõltuvus psüühikahäire ja haigus, mida tegelikult ei tasuks häbeneda. Seda enam, et see on ravitav.
Sel aastal on nõustamiskeskusse ravile tulnud 43 inimest, kuid üldse on sealt abi saanud üle 200 isiku. Abi antakse peale Tallinna ka Tartus, Pärnus, Narvas ja Kohtla-Järvel. Need, kes teraapia lõpuni teevad, tavaliselt ka vabanevad hasartmängusõltuvusest. Kel motivatsiooni napib ja ravi pooleli jääb, jätkavad vanaviisi.
Abivajajate koosseis on aastate jooksul muutunud nooremaks ja praegu on enamasti tegu arvutis mängijatega. Palju on 20ndates eluaastates noori mehi, kes on sõltuvuse külge saanud interneti spordiennustustes ja -kihlvedudes osaledes. Psühholoogi sõnul võib sel juhul sõltuvus väga kiiresti välja kujuneda.
Samas lotomängude ja loteriide puhul, mille mängijaid on palju rohkem, kuid kus mängimise sagedus on väiksem, sõltuvust nii kergesti ei teki.
Millal on õige aeg abi järele minna? «Kui inimene märkab, et ta tegeleks meelsamini mängimise kui millegi muuga, ja kui ta hommikul ärgates mõtleb ainult sellele, kuidas mängima saada, siis on asjad pahasti,» lausus psühholoog.
Hasartmängusõltuvus
• Eestis on 1561 inimest endale mängukeelu pannud
• 65 protsenti Eesti elanikest ehk 675 000 inimest on õnnemänge mänginud
• Neist 60 protsenti mängib loteriid
• 31 protsenti osaleb loosimistel
• 14 protsenti mängib kasiinos
• 13 protsenti mängib kaarte
• 34 protsenti elanikest ehk 315 000 inimest on mänginud kaughasartmänge
Allikas: Emor