Perearstide seltsi juhi Diana Ingeraineni hinnangul on Eesti tervishoius vaja mõtteviisi muutust – sealhulgas nii selgemaid vastutuspiire ja terviklikumat patsiendikäsitlust kui ka patsientide paremat nõustamist ja neile partneriks olemist. Praegu ei saa patsiendid sageli arugi, miks nad teatud ravi vajavad, ja nii võib juhtuda, et olulised rohud jäetakse hoopis võtmata.
«Miks me jõuame selleni, et inimene satub infarktiga haiglasse? Mis juhtunud on? Kui vaadata arve, siis Eesti arstid teevad tegelikult meeletult tööd. Erinevalt teistest maadest me teeme rohkem visiite, patsiendid käivad meie juures, aga kus on need miksid kinni? Mulle tundub, et me vajame mõtteviisi muutust,» rääkis Ingerainen seoses haigekassa tellimusel valminud Maailmapanga analüüsiga, mis tõi välja Eesti tervishoiusüsteemi kitsaskohad.
«Praegu me mõtleme, et kui patsient on nüüd selle kitsa probleemiga minu juures, minu vastuvõtul, siis tegelen mina selle probleemiga ja ei ole vastutav terviku eest. Küllap, kui ta läheb sinna eriarsti juurde, küllap siis vaadatakse terviklikumalt neid asju. Aga tõenäoliselt see vajabki mõtteviisi muutust. Et see, kelle juurde patsient satub, see tema tervisevajadused kaardistab ja siis ka vastavalt kokku lepitud ravijuhistele nende asjadega tegeleb.»
Ingerainen rääkis, et praegu eeldavad arstid sageli, et patsient teab kõike, kuid tegelikult ei saa kroonilise haige puhul raviskeemi teemalist nõustamist kunagi olla liiga palju. «Neid küsimusi tekib jooksvalt, miks ta näiteks seda või teist rohtu peab võtma – eks Eesti mees, kui ta näeb kolme tabletti korraga peos, ehmatab ära ja jätab igaks juhuks kõik võtmata,» tõdes arst.
Ta tunnistas, et arstid peavad vaatama patsientide käitumist ja seda, kuidas nad raviprotsessist aru saaavad, ning muutma oma mõtteviisi. «See ei ole tänapäeval enam väga oluline, et ma olen autoritaarne arst, ma määran ravi, kirjutan isegi pastakaga paberi peale ja siis saadan patsiendi tegutsema: minge nüüd tehke. Me peame muutuma selles mõttes partneriteks – loomulikult on vastutus selgete rollidega, et on patsiendi vastutus, on arsti vastutus, on õe vastutus, aga selles osas, kuidas me asju patsiendile seletame, selles on minu arust praegu hästi palju puudujääke.»
Samas märkis Ingerainen, et siin ei saa otseselt kedagi süüdistada, sest kui vaadata näiteks perearsti igapäevast tööd ning ka eriarstide vastuvõtte, siis nad on meeletult täis kiireid sutsakaid. «Patsient tahab kohe tulla oma murega ja ta ei ole nõus ootama, et näiteks kolme päeva pärast mul oleks rohkem tema jaoks aega ja siis ma räägiks temaga pikemalt ja oleks suuteline paremini kaardistama tema probleeme,» lisas ta.
Patsiendikeskne tervishoid ei peaks aga tohtri sõnul tähendama seda, et patsient saab kohe vastuvõtule. «See tähendab ka seda, et planeerima peab niimoodi, et patsient oleks õigel ajal õiges kohas. Kui minu tervisevajadustest tulenev mure ei ole nii kiire, siis ma peangi õppima ootama. Eesti tervishoidu ilmestab see kiire, kiire, kiire tegutsemine, hästi palju visiite, hästi palju ka mõttetuid analüüse, millega tõenäoliselt üritatakse seda ühte väikest probleemi tervikust lahendada, aga mis ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik.»
Ta lisas, et elu Eestis on viimasel ajal väga kiiresti muutunud – väga lühikese ajaga oleme näiteks saanud juurde kümme eluaastat, mis tähendab paraku ka suuremat hulka krooniliste haigustega patsiente. See aga nõuab muutusi ka tervishoius, paremat patsiendi logistikat, et ta ei jääks perearsti- ja eriarstiabi vahele.