Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on Eesti viimase kahekümne aasta jooksul saavutanud muljetavaldavat edu rahvatervise näitajates, ent kui senised haigus- ja riskitegurite levikutrendid jätkuvad, jõutakse järgmise kümne aastaga vaid mõne organisatsiooni püstitatud eesmärgini.
WHO teatel on Eesti tervisenäitajate paranemise taga osaliselt süsteemne ja laiapõhjaline tervisesüsteemi reform, mis on paljudele Euroopa riikidele eeskujuks.
Ka WHO Euroopa regionaalbüroo konsultant Taavi Lai märkis uuringu tulemusi tutvustades, et Eesti on teinud märkimisväärse arengu rahvastikutervise staatuses. «Kas või näiteks oodatav eluiga, mis on kasvanud alates 1994. aastast kõvasti kiiremini kui Euroopa Liidu keskmine ehk siis on järgi jõudmas Euroopa ja maailma parimatele.»
Samas ütles ta, et mingil hetkel oleme jõudmas olukorda, kus lisaraha tervishoius toodab üha vähem lisaväärtust tervisetulemites. «Ja üha olulisemaks muutub just see, kuidas erinevad teenused, tegevused, poliitikad omavahel seotud on; kuidas nad üksteisele lisaväärtusi pakuvad; kui õlitatult, kui koordineeritult see süsteem töötab.» Ta lisas, et baas on Eesti tervishoius väga tugev, aga paljudes kohtades on mingi detail puudu.
Samaaegselt haigekassa tellimusel valminud Maailmapanga analüüsiga tutvustatud uuringus jõuti Lai sõnul erineva meetodikaga sisuliselt samade tulemusteni.
Lai tõi välja, et senisest enam võiks Eestis teha ennetustegevusi ja nõustada patsiente tervisekäitumise osas nii esmatasandil ehk perearstiabis kui ka kasutades selleks mittemeditsiinilisi spetsialiste. «Rollijaotus erinevate spetsialistide vahel tasub üle vaadata ja tasub vaadata, kas on võimalik juurde tuua selliseid mittemeditsiinilisi spetsialiste, kes aitavad koordineerida ravi. Kes lihtsalt tuletavad meelde patsientidele, et teil on aeg tulla vastuvõtule, kes küsivad üle, kas ravim on võetud, kes toetavad patsiente nende ravis.»
2011. aastal leppisid Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) liikmesriigid kokku globaalsetes mittenakkushaiguste vähendamisele suunatud eesmärkides, mille kohaselt peab 2025. aastaks enneaegne suremus mittenakkushaigustesse vähenema veerandi võrra. Kui Eesti senised haigus- ja riskitegurite levikutrendid jätkuvad, siis 2025. aastaks jõutakse vaid mõne püstitatud eesmärgini.
8-12. septembril viibis Eestis WHO egiidi all erineva taustaga välisekspertidest töörühm, mis kohtus mittenakkushaigustega tegelevate osapoolte ja ekspertidega, samuti külastati tervishoiuasutusi, et leida kinnitust visiidieelselt erinevate uuringute ja dokumentide põhjal kogutud informatsioonile, ning tekitada ühine arusaam Eesti tervisesüsteemi väljakutsete ja võimaluste kohta. Eelkõige keskenduti südame-veresoonkonna haigustele ja diabeedile.
Analüüsi käigus vaadeldi, mis ulatuses põhilisi rahvusvaheliselt parimaid tulemusi näidanud kuluefektiivsed mittenakkushaiguste haigestumist ja suremust vähendavad sekkumismeetmeid ja tervishoiuteenuseid on Eestis rakendatud ning selle tulemusena leiti:
***
Kogu maailmas on 60 protsenti surmadest tingitud mittenakkushaigustest, milleks loetakse südame-veresoonkonnahaigusi, pahaloomulisi kasvajaid, diabeeti ning kroonilisi hingamisteede haigusi. Sõltumata riikide majanduslikust olukorrast on mittenakkushaiguste haiguskoormus üks peamisi väljakutseid rahvatervises ning ilma suunatud lisapingutusteta on ennustatav probleemi tõsinemine.
Euroopas peetakse 86 protsendi surmade ja 77 protsendi haiguskoormuse põhjustajaks mittenakkushaigusi, mis on lisakoormus tervisesüsteemile, majanduslikule arengule ja mõjutab suure hulga inimeste heaolu, eriti mõjutades vanemate earühmade inimesi.
Kuigi Eestis on mittenakkushaiguste põhjustatud surmade arv vähenenud ja oodatav eluiga tõusnud, siis nagu teistes riikides, nii on ka Eestis mittenakkushaigused tervisesüsteemile endiselt väljakutseks. Samuti pole ka positiivsed muutused jõudnud ühtlaselt kõikide rahvastikurühmadeni.