Kolme vereülekannet vajanud naine: doonorid, te olete elupäästjad

Piret Lakson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helen koos 1994. aastal sündinud tütre Getheliisiga.
Helen koos 1994. aastal sündinud tütre Getheliisiga. Foto: PERHi verekeskus

Verekeskus jagab «Doonorid ja Sõbrad» Facebooki lehel lugu Helenist, kes läheb ajas tagasi aastasse 1994, kui ta kolm vereülekannet sai.

Avaldame tema loo muutmata kujul:

Oli kevad 1994. Ootasin oma esimest last, tähtaeg oli lähedal. Ühel hommikul ärgates oli kõhus vaikne. Verejooksu nähes helistasin kiirabisse. Haiglas täideti paberid ja saadeti ultrahelisse. Arst uuris mind ja ütles vaikse häälega: «Kohe keisrile…».

Kanderaamiga läbi koridoride sõites vahtisin laelampe, peas ei olnud ühtegi mõtet. Ei kartnud, ei lootnud… Praktikandid pesid mind suurte pesuharjadega, külm oli. Siis valasid mind piiritusega üle, värskelt harjatud nahk kihises ja torkis… Opilauale, mask pähe, 10…, 9…, 8…

«Naine, ärgake, teil on tütar!» Anestesioloogi karm hääl kiskus mind tagasi erevalgest suvepäevast lapsepõlvest, kus oli poolik liivaloss ja punane mänguämber. Nagu vastu tahtmist jõudis olevik minuni… Mis tütar, poeg pidi ju olema! Aaron nimeks. Kust see tütar nüüd? Ah et tütar… minu tütar… tütreke!

Olin kui unes, tõsteti laualt, lükati uksest välja. Valges kitlis kuju tuli ja näitas mulle roosasse tekki mähitud kompsu. Pilk leidis roosa laigukese, kuid silm ei seletanud nägu. Silitasin ühe näpuga põske, oli soe ja pehme… Oma. Elus.

Lebasin uimasena raamil ruumis keset kappe ja riiuleid, aknast paistis päike, ümberringi kostsid tõttavad sammud. Kõhule pandi ümmargune vett täis kummikott, mis oma raskusega mu kõhuõõnest verd välja surus. See valu oli see, mis mind reaalsusesse tõi, ülejäänud aja olin kui udus, peas vasardamas üksainus lause: «Nii nad ära suridki, nii nad ära suridki…» Ärksamatel hetkedel sain aru, et mõtlen nende ammuste aegade peale, kui arstiabi ei olnud kättesaadav ja nurganaised verest tühjaks jooksid…

Õhtul viidi mind palatisse, enesetunne oli parem. Lugesin öö läbi Nero Wolfi ja lutsutasin pulga ümber keeratud marlit, mis oli mulle pandud huulte niisutamiseks. Hommikul tuli halli peaga õde, kergitas tekiserva ja ehmus: «Oi ei, niimoodi meil naisi küll ei hoita…» Taastamaks minu inimväärne olek, tehti mulle kolm vereülekannet.

Esimesel korral tuli õde tilguti ja plasmakotiga, arst seletas mulle, millega tegu ja kui palju inimesi osaleb sellise koguse vere andmises. Mind ühendati ja õde istus kõrvalvoodile mind valvama. Lugesime mõlemad raamatut, kui äkki õde ütles: «Sa oled ilus nagu marmor.»

Olin tõesti, mu lumivalgel nahal olid välja joonistunud punased veresooned. Jämedamad tumedamalt, peenemad heledamalt. Veresoonte võrk kattis mu paremat kätt, kus oli kanüül ja hajus üle rinnaesise. Temperamentne õde kutsus teisigi õdesid marmorist patsienti vaatama.

Teisel korral mind enam ei valvatud, käidi lihtsalt kontrollimas. Protseduuri lõppedes küsisin õelt, kas olen nüüd kobedam. Muiates tõi õde mulle peegli. Kaame näo asemel nägin peeglist tõmmut, roheka nahaläikega tütarlast, kelle huuled olid sirelilillad. Kui kihvt ma välja nägin! Kahjuks muutusin paari tunni pärast endiseks.

Kolmandal korral valmistusin ma taas «seikluseks». Kahjuks tabas mind hoopis iiveldus ja pearinglus, silme ees virvendas. Kurtsin, et olen «merehaige». Selgus, et keegi õdedest ega arst ei tea sellisest asjast midagi. Õnneks leiti teisest majast arst, kellel pidi juba sõna «õõtsuma» kuuldes süda pahaks minema. Ta tuli, istus mu voodi servale, kuulas mu enesetunde kirjeldust ja noogutas. «Jah, merehaige kuival maal» oli tema järeldus. Peagi tuli õde ja süstis mu enesetunde paremaks. Välist muutust ei toimunud.

Olin vist verevarudele paraja «põntsu» pannud, sest kuulsin raadiost, et doonoreid kutsuti kiiresti verd annetama.

Ajapikku kosusin ja kolme nädalaga sain haiglast välja. Alles hiljem tuli mõistmine. Olen väga tänulik Pelgulinna sünnitusmaja arstidele ja õdedele.

Olen väga tänulik kõigile inimestele, kes oma verd annetavad. Saates «Eesti kõige, kõige…» näitas kunagi meest, kes on kõige enam Eestis verd loovutanud. Ta rääkis, et 1994. aasta kevadel kutsuti ta kiiresti verd andma. Ma arvan, et mulle.

Aitäh talle ja kõigile teistele! Olete elupäästjad!

Minu tütretirts on nüüd suureks kasvanud ja on doonor. Loodan, et saan sellega avaldada tänu kõigile, kes on endast andnud midagi väga olulist – oma verd.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles