Evolutsiooniliselt on ärevus kaitsereaktsioon ja peab tekkima reaalselt ohtlikes olukordades selleks, et mobiliseerida organismi põgenema või vastu võtma ettevaatusabinõusid ohu vähendamiseks, selgitab kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskusest SENSUS.
Üksikuid paanikahoogusid on kogenud enamik inimesi. Paanikahoog on selgelt piiritletud periood, kus isik kogeb ootamatult tekkivat tugevat ärevust olukorras, kus puudub reaalne oht. Paanikahoogu eristatakse paanilisest reaktsioonist, mis ilmneb reaalselt hirmutavas olukorras. Paanikahoo korral tekib paanikahoog isiku irratsionaalsetest mõtetest tema peas, kirjutab kliinik.ee.
Paanikahoog kulmineerub tavaliselt umbes kümne minuti jooksul ja sellega võivad kaasneda järgmised kehalised ärevuse sümptomid: südamekloppimine, higistamine, värisemine, hingamisrütmi muutus, iiveldus või ebamugavustunne rinnus, pearinglus, ebareaalsustunne, depersonalisatsioon.
Paanikahoo ajal tugevnevad hirm ja somaatilised sümptomid sedavõrd, et isik katkestab käimasoleva tegevuse ja lahkub situatsioonist sageli kiirustades või põgenedes, sõltumata sellest, kus ta parasjagu viibib. Kui hoog tekib spetsiifilises situatsioonis, võib inimene hakata hiljem seda situatsiooni vältima. Sagedased ja ettearvamatud paanikahood põhjustavad hirmu üksinda jäämise või avalikesse kohtadesse mineku ees. Paanikahoogudele lisandub sageli püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees.
Üksikust paanikahoost saab paanikahäire siis, kui isik hakkab kartma hoo kordumist ja võtab kasutusele turvalisus- ning vältimiskäitumised ärevuse vältimiseks. Seeläbi saavad kinnitust katastroofilised väärtõlgendused ärevuse mõju ja sellega toimetulemise kohta (näiteks: kui ma ei oleks poest lahkunud, siis ma oleksin saanud infarkti) ning ärevus süveneb.
Paanikahäiret iseloomustavad korduvad paanikahood
Paanikahäire on sageli esinev ärevushäire, mida iseloomustavad korduvad paanikahood. Paanikahäire diagnoosimiseks peab kuu või enama aja jooksul olema esinenud vähemalt üks paanikahoog, millega kaasneb püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees, muretsemine hoo mõju või tagajärgede pärast (ärevuse kehaliste sümptomite katastroofiline väärtõlgendamine) ning paanikahoo tagajärjel tekkinud käitumise muutus (vältimine ja/või turvalisuskäitumised). Hood ei tohi olla põhjustatud ainete või ravimite tarvitamisest, üldisest meditsiinilisest seisundist.
Paanikahäire esineb väga sageli koos agorafoobiaga. Agorafoobia korral tekib hirm olukorras või kohas, kust on raske või piinlik põgeneda või kus abi pole käepärast, kui paanikahoog või paanikale sarnased sümptomid peaksid tekkima. Agorafoobia korral kardavad inimesed väga erinevaid olukordi, näiteks: üksi kodus olemine, üksi välja minemine, juuksuris käimine, rahvahulgad, sillad, lift, liiklusummikud, buss, lennuk jne. Tavaliselt on need olukorrad, kus varem on paanikahoog tekkinud, ja isik usub, et see võib uuesti juhtuda.
Paanikahäire (koos või ilma agorafoobiata) on sage häire ning seda esineb umbes ühe-kahel protsendil inimestest. Ootamatute paanikahoogude ning agorafoobia esinemissagedus on vastavalt neli ja üheksa protsenti. Peamine haigestumise iga on 15.–19. ja 25.–30. eluaasta vahel.
Naistel diagnoositakse paanikahäiret kaks korda sagedamini kui meestel. Naistel esineb paanikahäire sagedamini ka koos agorafoobiaga. Paanikahäire esineb sageli koos teiste psüühika- ja käitumishäiretega.
Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Pereõde (detsember 2014).