Arst: sildistamise hirmust võib astma noorel diagnoosimata jääda

Marina Lohk
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Tallinna Lastehaigla allergoloogiateenistuse juhataja Silvi Plado sõnul võib astma paljudel teismelistel diagnoosimata jääda, sest nad kardavad saada stigmatiseeritud ja jätavad oma sümptomitest rääkimata.

Plado rääkis Arstide Päevadel, et Eestis on astma teadaolevalt kuni kümnendikul kooliealistest lastest, kirjutab meditsiiniuudiste portaal Med24.ee.

Teismeliste üks kõige sügavam mure on aga tema sõnul see, et nad ei taha teistest erineda ning kardavad saada astma tõttu stigmatiseeritud. See võib tekitada nii haiguse eitamist kui ravivajaduse eitamist ja kaebuste ignoreerimist või mitteavaldamist, mis omakorda viib astma diagnoosimata jäämiseni.

«Ühe Taani uuringu andmetel juhtus seda peaaegu kolmandikul astmakaebustega teismelistel,» rääkis Plado. «Riskiteguriteks olid seal pereprobleemid, usalduse puudumine kodus, vähene liikumine, suitsetamine ja ülekaal. Arstil selles osas palju teha pole. Kui inimene ei kaeba, arstini ei jõua, siis ei saa ta seda haigust kuidagi diagnoosida.»

Teine asi, mis võib viia alaravimiseni, on see, kui haigus on küll diagnoositud, aga inimene seda ei tunnista või ei tunnista ravimeid.

«Ameeriklastel on tehtud üks uuring, kus nad uurisid vähemusrahvustest raske astmaga teismelisi ja nende ravisoostumust – neist 70 protsenti kasutas ja 30 protsenti ei kasutanud astma ägenemisel hooravimeid,» rääkis Plado. 

«Nad arvasid, et ei vaja seda või neil lihtsalt ei olnud ravimit parasjagu kaasas või üldse olemas. Pooltel juhtudel ei kasutatud ravimeid siis, kui astma ägenes sõpradega koos olles. Kui kerge astma puhul tekitab mitteravimine ebameeldivusi ja võib-olla probleeme hilisemas elus, siis raske astma puhul võib see olla fataalne.»

Kuigi teismeeas on astmakaebused kordades spetsiifilisemad kui väikelapseeas, võib neid vahel olla päris raske eristada hingamisteede obstruktsioonihäiretest ja vähesest füüsilisest treenitusest.

«See omakorda võib mõnikord viia ülediagnoosimiseni, mis aga on kindlasti väiksem probleem kui aladiagnoos ja alaravi. Siin õnneks aitavad meid kopsufunktsiooni uuringud,» rääkis Plado. 

«Vähene liikumine on üks ühine tegur kahele üsna tihedalt seotud kroonilisele haigusele ehk astmale ja ülekaalule. Teada on, et ülekaal soodustab astma teket. Tüdrukutel on ülekaalu ja astma vaheline seos tugevam.»

Astma võib soodustada ka ülekaalu teket.

«Siin tuleb kohe öelda, et väikeses ja keskmises doosis inhaleeritavad steroidid ei tekita ülekaalu, pigem on põhjus toitumises või väheses liikumises,» ütles Plado. «Kuigi vanarahvas on öelnud «ära sina jookse, sul on astma», ütlevad kõik astmajuhised tänapäeval seda, et ainus astmahoogu vallandav tegur, mida ei tohi vältida, on füüsiline koormus. See peab olema lapsele jõukohane tegevus, mis talle meeldib ja mis talle siis pigem kasuks tuleb.»

Erinevus on ka poiste ja tüdrukute astmasse suhtumises. Poisid püüavad hoida kroonilise haiguse lahus oma sotsiaalsest elust, võtavad rohu sisse omaette. Tüdrukud on kordades osavamad integreerima haigust ja ravi igapäevaellu. Nad oskavad seda paremini teistega jagada ning saavad seeläbi rohkem toetust ja tagasisidet.

Ravisoostumuse parandamiseks on välja mõeldud palju noortepäraseid vidinaid nagu elektroonilised astmapäevikud, mobiilirakendused jne.

«See, mida noored tegelikult tahavad, on olla haaratud oma raviotsustesse, et arst kuulaks ära ka tema põhjendused, miks ta midagi teha tahab või ei taha ja et räägitaks temaga, mitte tema vanematega ning et see oleks konfidentsiaalne,» loetles Plado. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles