Film «Mis vaevab Gilbert Grape´i», peaosades noorukesed Leonardo di Gaprio ja Johnny Depp, on lugu USA väikelinna teismelistest, kelle üliülekaaluline ema pole aastaid toast väljas käinud. Ümbruskonna jõnglased käivad teda aknast piilumas ning kui ta lõpuks tänavale ilmub, vaadatakse teda kui tsirkuselooma ning noorpõlvest tuttav politseinik suudab vaevu kohkumust tagasi hoida.
Tallinna Lastehaigla Toetusfondi ülekaaluliste laste projektis osaleva Ann (15) ja tema ema Katrin (39) (nimed muudetud) väljanägemine on hiiglaslikust Gilberti mammast valgusaastate kaugusel, kirjutab Tiina Eier Lastehaigla Toetusfondi lehes.
Mõlemad on lühemapoolsed ja tumedapäised. Pealinna eliitkoolis õppiv Ann oskab targalt riietudes pontsakust varjata ega näi sugugi liiga paksuna, Katrin aga, kes küll veel mõned kuud tagasi 44 kilo raskem oli, on ideaalkaalule lähenemas.
Pisut suureksjäänud teksased tugevasti vööle kinnitatud, tunnistab ta, et üle pikkade aastate on teda taas tähele panema ning komplimentidega tunnustama hakatud, eriti tähelepanelik on loomulikult väike poeg, kelle arvates on ema nii-ii-ii ilus.
Ometi on ülekaal olnud aastatepikkune «liige» nendegi peres. Taas hakati sellega tegelema läinud kevadsuvel, kui ema kätte sattus dr Ülle Einbergi laste ülekaalulisust käsitlev artikkel ning pere pöördus lastehaigla endokrinoloogi poole.
Enda suhtes oli ema kaalumas veelgi radikaalsemat pääseteed.
Kust on ülekaal tulnud, mida see on kaasa toonud lapsele ja emale ning kuidas on suutnud aidata lastehaigla toetusfondi korraldatud suvelaager ning jätkuprojekt?
Ema Katrin: tüsedus hakkas tervisele
«Kui lugesin dr Ülle Einbergi artiklit, mõistsin, et see võib olla otsustav võimalus minu 15-aastase tütre jaoks midagi muuta. Tõsi, olime ka varem lastehaiglas pakutavaid võimalusi proovinud – umbes kaheksa aastat tagasi võttis Ann osa ülekaaluliste päevastatsionaarist ning mõnda aega käisime Kesklinna Lastepolikliiniku endokrinoloogi juures, kuid need käigud jäid pooleli, sest arstivastuvõttude vahelised ajad venisid väga pikaks,» räägib Katrin.
Emana tunnistab ta, et on olnud tütre kaalu pärast mures, sest soovib lapsele parimat.
«Mulle tegi haiget, kui Ann küsis, kust peaks ta leidma salenemiseks motivatsiooni, kui ei teagi, kuidas olla kõhn ning miks ta peaks sale olema, kui ta tunneb ennast oma kehas niigi üldiselt hästi. Mina ei saanud sellega päri olla. Erinevalt minust, kes ma olen tegelenud tantsutrenniga ja olnud kõhn suure osa oma elust, võib mu laps saada kogemuse, et inimestele ei lähegi nii väga korda «sisemine ilu», vähemalt mitte esialgu. On ju ees esimesed armumised.
Välimus on – mitte küll ainus, kuid oluline soovituskiri paljudes võtmeküsimustes siin elus, rääkimata tervisest,» arvab ema ning jätkab, et kui tervisehädad Anni veel ei vaeva, siis enesekindlus on kindlasti hoobi saanud.
Ema meenutab loomupärast esinemisjulgust, millega laps lasteaia lõpuaktusel publikut jahmatas või kunagist jaanitulel saadud tantsuauhinda. Paraku lõpetas tüdruk igasuguse edaspidise esinemise pärast seda, kui teda paksuse pärast narriti. Milles võib olla ülekaalu põhjus?
«Eks terves meie suguvõsas ole suuremat sorti inimesed, kuid omal ajal sai tehtud ka mitmeid toitumisvigu. Alates sellest, et vanavanemad ütlesid, et sellest pole midagi, kui laps paks on, küll see hiljem üle läheb, ja: mis jutt see on, et lehmapiim on rammus, kõik lapsed on selle peal üles kasvanud!»
Ka armastus hea toidu vastu on perekondlik. Salata ei saa, et päris sajaprotsendilist kontrolli selle üle, mida laps kodust väljaspool sööb ja mida mitte, pole ka praegu, kui tüdruk toetusfondi salenemisprogrammis kaasa teeb. Teemat ennast võtab ta aga tõsiselt ning on inspireeritud ja innustatud iga kord, kui programmis osalejatele on peetud järjekordne loeng.
«Mõjutusvahendid laste jaoks on erinevas vanuses erinevad. Oleme õppinud, et trenn on hea, kuid esimene koht on toitumise muutmisel. Sellega tegeleme kodus mõlemad, kasutades tihti lastehaiglast õpitud nippe. Ann hakkas käima ka psühholoogi juures, saamaks jälile põhjusele, mis on suure isu taga tegelikult. Uskumatult suur mõjutegur arvatakse olevat vanemate isiklik eeskuju.»
Millega nüüdseks peaks ju päris hästi olema?
Aastaid ülekaalulist Katrinit lahutab täna ideaalkaalust 16 kg. Mis on aga «köömes» juba allavõetud kilosid arvestades. Mis oli ema enda motivaator, või siis veelgi kaugemalt, miks ta ise kunagi saledast keskkohast ilma jäi?
«Eks kaal hiili ligi tasapisi: 65st kilost sai aastatega 123 ning kehamassiindeks lähenes 50-le. Pärast keskkooli lõpetamist ma enam spordiga ei tegelenud, kuid ega ma sellepärast veel söömist vähendanud. Pärast sünnitamisi kaal tagasi ei läinud. Liikumist ei olnud, välimus jäi unarusse, tuli söömine emotsioonide ajel ning tervisehädad ja teised ülekaalust tingitud ebamugavused.
Kõigepealt hingamis- ja magamisraskused. Käed ja jalad surid tihti. Väiksema poja mängudega oli raske sammu pidada: liikuda oli raske ja valus, jooksmisest rääkimata. Jalavõlvid moondusid. Sapipõis, kõigi ülekaaluliste nõrk koht, opereeriti välja koos sapikividega. Lisandus depressioon ning enesehinnangu langus kogemusest, kuidas suhtutakse ülekaalulisse töövestlusel.
Mulle ei meeldinud enam inimene, kes mulle peeglist vastu vaatas. Asi jõudis selleni, et endokrinoloog ütles, et mul on valida, kas saleneda ja edasi elada või lõpetada ratastoolis, saada infarkt, insult, diabeet vm riskigrupile tüüpiline haigus.»
Katrin on viinud ennast kurssi meditsiinilise ja psühholoogilise kirjandusega ning paljude toitumis- ja tervisealaste seisukohtadega. Häda oli aga selles, et teadmiste omandamine on üks, nende rakendamine hoopis teine asi.
Ta leppis endokrinoloogiga kokku, et kui ei suuda aasta jooksul – just nii pikk on maovähenduslõikuse ootejärjekord – toitumise ja trenniga kaalu kontrolli alla saada, tuleb lõikus. Tütrele ta ometi nii radikaalset lahendust ei soovinud. Iga operatsioon kätkeb endas suurt terviseriski ning Anni jaoks pidi olema teine tee. Samal ajal ilmus dr Einbergi artikkel.
Tütar Ann: «Muutustele tuleb avatud olla!»
Ann ütleb, et olnud pontsakas alates ajast, kui ennast mäletab. Koolis ei ole teda väljanägemise pärast kiusatud, lasteaias aga küll. Üks ülekaalu põhjus on liikumise puudus ja ebatervislik toit. Ta tunnistab emotsioonidepõhist näksimist, millega alailma võidelda tuleb. Praeguseks püüab ta maitsemeeli muuta ja harjuda köögiviljadega, näiteks on ta avastanud, et porgandikotletid on üllatavalt head. Muutustele tuleb avatud olla: kui kaalikas ei maitse, ei tähenda see veel seda, et kaalikast häid toite valmistada ei saa!
Retsepte otsib ta Toidutare nutitelefoni äpist, aga ka USA ja Inglismaa päritolu äppidest, mille puudus on paraku, et kõiki toiduaineid pole Eestis saadagi. Ning kui retsept ei ole teab mis salendav, siis isevalmistatud toit on igal juhul parem sellest, mida poest saab hankida.
Ema toetab tema tervisevalikuid sajaprotsendiliselt. Ning tema ema omi. See tähendab, et kui Katrin peaks kusagil järeleandmisi tegema, siis sekkub Ann, ja vastupidi. Otsuse Tallinna Lastehaigla pakutava ülekaaluliste suvelaagris ja projektis osalemiseks tegid nad koos.
«Ma ei olnud enam iseendaga õnnelik ja see hakkas mõjutama kõike muud,» on Ann põhjust nimetades lakooniline.
Paraku ei olnud tal ülekaaluliste laagris suurt kellegagi võistelda peale iseenda – ta oli osalejatest vanimaid. Kambavaim oli siiski innustav ja õppimise soov tugev.
Jätkuprojektist on talle kõige rohkem meeldinud loengud ja loengutest kõige enam viimane Missfit Flashi pilootsessioon: lastele anti nädalaseks testimiseks tervisekell, mis on äpi teel ühendatav nutitelefoni või tahvliga. Sealt saab andmeid kontrollida ning päeva jooksul käidud sammud ning uneaja dünaamika üle vaadata. Seade on kasutatav käekellana.
«Tehnoloogiaajastu nohikuna teevad mulle rõõmu nutividinad ja see, kui kiiresti on võimalik oma andmetele ligi pääseda ja näha kogu pilti,» ütleb ta.
Ka füsioterapeutide ette näidatud lihtsatest harjutustest on kooli kehalise kasvatuse tunnis palju kasu olnud. Ann leiab, et programmis võiks osaleda enam temavanuseid, samuti sooviks ta arstidelt rohkem personaalset konsultatsiooni.