Kui ohtlik haigus on podagra?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toofus. Pikaaegse ravi puudumise korral võivad moodustuda äärmiselt valulikud toofused, mis kujutavad endast liigesepindadele kogunenud kusihappekristallide suuri kogumikke.
Toofus. Pikaaegse ravi puudumise korral võivad moodustuda äärmiselt valulikud toofused, mis kujutavad endast liigesepindadele kogunenud kusihappekristallide suuri kogumikke. Foto: Tervisenurk

Podagra on kusihappe ainevahetuse häire, mille korral veres esinev liigne kusihape hakkab soolasid moodustama ja kristallidena verest välja sadenema, põhjustades ebaesteetilist turset ja tugevat valu.

Kusihape on oma olemuselt üks lämmastiku ainevahetuse lõpp-produktidest ning iga inimese organism sisaldab kusihapet väiksemal või kõrgemal määral, kirjutab Tervisenurk. Tüüpiliselt sadenevad ja kogunevad kusihappekristallid väikeste liigeste, näiteks suure varba või labakäe, piludesse ning põhjustavad lokaalse põletikureaktsiooni, mis väljendub liigesepiirkonna punetuse, turse, kuumuse ja tavaliselt väga tugeva valuna.

Harvem võivad podagrast haaratud olla ka suuremad liigesed, näiteks küünar- või põlveliiges. Pikaaegse ravimata ja väga kõrge vere kusihappesisalduse korral võivad moodustuda äärmiselt valulikud toofused, mis kujutavad endast liigesepindadele kogunenud kusihappekristallide suuri kogumikke. Lisaks liigestevaevustele võib vere kusihappeliig põhjustada neerukivide kiirenenud tootmist ning soodustada teist tüüpi diabeedi tüsistuste teket.

Tekkepõhjused

Podagra teke on multifaktoriaalne, st tüüpiliselt tekib podagra ägenemine erinevate kusihappe verest väljasadenemist soodustavate asjaolude kokkulangemisel. Määrav on näiteks geneetiline taust, mille korral on tõusnud kusihappe produktsioon või vähenenud selle eritumine neerude kaudu; liigne kehakaal, mis soodustab erinevate ainevahetusainetehäirete väljakujunemist; ja kusihappe ainevahetust häirivate toitude ja jookide tarvitamine.

Lisaks võivad podagra ägenemist teatud juhtudel soodustada erinevaid ravimid, näiteks diureetikumid või madalas doosis aspiriin (75mg), ning teised kroonilised haigused nagu kõrgvererõhutõbi, neerupuudulikkus, diabeet jt. Täielik nimekiri podagrat soodustavatest seisunditest pole teada ent, nagu eelnevalt mainitud, on podagra ägenemise tekkimises tähtsam mitme erineva soodustava asjaolu kokkulangemine kui mõni üksiku teadaoleva riskifaktori esinemine.

Ravi

Podagra kulg on tavaliselt krooniline ning tema ravi jaguneb laias laastus kaheks: püsiravi, mille eesmärk on kõrgenenud vere kusihappesisalduse langetamine ja madalal hoidmine, ning ägeda hoo tekkimisel adekvaatne valuravi.

Podagra kahtlusel tuleb ühendust võtta perearstiga, kes oskab tellida vajalikud analüüsid, et määrata veres täpne kusihappesisaldus. Antud kusihappesisalduse määratud väärtuse põhjal määratakse vastavalt vajadusel erineva tugevusega vere kusihappesisaldust langetav ravim, milleks valikpreparaadina kasutatakse allopurinooli.

Lisaks medikamentoossele ravile on vere kusihappetaseme ja podagra ägenemiste vähendamisel oluline kehakaalu langetamine ja kusihappe teket mittesoodustuva dieedi pidamine. Nagu eelnevalt mainitud, moodustub kusihape lämmastikuühendite ainevahetuse tulemusel, mistõttu keskendub vere kusihappesisaldust langetav dieet puriinide sisalduse vähendamisele toiduvalikus.

Kõrge puriinisisaldusega toidud on punane liha, maks, mereannid ja kõrge fruktoosi sisaldusega puuviljad. Jookidest sisaldavad rohkelt puriini kääritatud tooted, nagu õlu, ja ning suhkrustatud karastusjoogid. Vere kusihappesisalduse langust võivad soodustada aga piimatooted, muna, pähklid ja kõrge C-vitamiini sisaldusega puu- ja köögiviljad nagu paprika või kirsid.

Podagra on kroonilise kuluga haigus ning selle ravi eesmärk on langetada podagra ägenemiste arvu ning seeläbi valust ja funktsioonilangusest tingitud invaliidsust. Tüüpiliselt langeb podagra ägenemiste arv patsiendi jaoks talutavale tasemele 6-24 kuuga, olenevalt patsiendi enda motiveeritusest ja ravirežiimi täitmisest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles