Postimehe poole pöördus end noorarstiks nimetanud lugeja, kes väljendas pettumust Eesti meditsiinisüsteemis ja noorte arstide tõrjumises. Selguse saamiseks palusime kommentaari Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaani professorilt Joel Starkopfilt.
Lugejakiri: Eesti meditsiin ise tõrjub noori arste
/nginx/o/2017/10/27/7258141t1h86ed.jpg)
29. september 2015, 09:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgnevalt avaldame lugeja kirja:
«Antud kirja oleks paslik alustada väljendiga «to whom it may concern» (väljend, millega alustatakse ingliskeelset kirja anonüümsele saajale; otsetõlkes «keda see võiks huvitada») Pöördun Teie poole, keda see võiks huvitada, sügavas isiklikus pettumuses.
Olen pettunud Eesti meditsiinisüsteemis ja kuidas selles noorte inimestega käitutakse. Me võime teha kampaaniaid «Arstid tervishoidu tagasi» vms, kuid kui me ei hooli praegu siinsamas oma noortest, siis ei ole meil tulevikku.
Olen viimaste aastate jooksul näinud, kuidas toimib Eesti residentuuri vastuvõtmise süsteem ja mul on häbi, missuguse stagneerunud molluskiga on meil tegemist. Ma näen noori andekaid inimesi, kellele ei võimaldata arstiõpet jätkata peale põhiõppe kuueaastast pingutust, kellele ei pakuta ka muid alternatiivseid variante.
Inimesed, kelle põhiõppe eest on maksumaksja igaühe kohta üle 1 000 000 krooni vanas vääringus maksnud. Ja me ei leia tänases Eestis neile kohta. Tartu Ülikooli poolt korraldatavad residentuuri sisseastumiseksamid on diktaatorlikud: mõne inimese otsus vestlusel, mida ei protokollita ja millel puudub igasugune standardiseeritus, lisaks on need ka läbipaistmatud.
Ilmselt tuleks siinkohal vastuväitena, et alati on võimalik töötada perearsti abina või erakorralise meditsiini osakonnas. Aga me peame aru saama, et elame globaalses maailmas ja noor ambitsioonikas inimene ei jää igavesti ootama, millal talle Eestis võimalus antakse soovitud erialale spetsialiseeruda.
Tean mitmeid edulugusid patriootlikest Eesti inimestest, kelle Eesti süsteem on sõltumata nende soovist ära põlanud ja kes on hiljem saanud vägagi edukaks piiri taga. Küsimus ei ole siis selles, et tegemist oleks rumalatega, kes ei väärigi kohta, vaid täiesti konkurentsivõimeliste ja talendikate inimestega, kes on jäänud süsteemi rataste vahele ja kellele keegi muud varianti ka ei paku.
Autorile lähedalseisev isik tegeleb Soome Vabariigi ühe haigla värbamissüsteemiga. See isik käis tutvustamas Soome töövõimalusi Eestis. Ülikooliga kokkuleppel sai üritus korraldatud ülikooli ruumides. Kõik väga ilus. Millegipärast lisati aga tingimus, et eestlasi ei või üritusele kutsuda. Meenutab jällegi ühte teist riiki, teist aega, teist riigikorda. Vabandust väga, aga me ei ela enam aastas 1970, kus info piiramisega hoiame kedagi enda juurest lahkumas.
Residentuuri sisseastumiseksamite konkurss kuulutatakse välja iga-aastaselt mõni nädal enne konkursi toimumist(sel aastal 2,5 nädalat enne konkurssi). Tegemist on sotsiaalministeeriumi tellimusega. Millegipärast ei suuda sotsiaalministeerium kunagi varem otsustada vajalike arstide arvu kui paar nädalat enne konkurssi. Miks? Kas arstide vajadus muutub iga-aastaselt niivõrd palju, et seda peab alati otsustama viimasel hetkel?
Kõik eelpool kirjeldatud oli mõeldud illustreerimaks olukorda nii mõnegi noore eesti arsti kohta. Mõistkem, et noored ei jookse välismaale tihti suurema palga järele, vaid siin võib olla tegemist eemalseisvatele isikutele esmapilgul üllatavatena tunduvate probleemidega. Hoidkem rohkem üksteist!
Autor, tundes süsteemi väiksust, ei näe võimalust oma isikut avalikustada.»
Vastab Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaani professor Joel Starkopf:
«Konkureerimine on kõikidele kandidaatidele võrdsetel alustel. Konkursi tingimustes on paratamatu, et kõik soovijad ei pääse kohe esimesel katsel enda valitud erialale. Siiski on viimastel aastatel 75-80 protsenti samal aastal lõpetanutest olnud sisseastumiseksamitel edukad ning jätkanud oma haridusteed Eestis eriarstiõppes.
Samas on piisavalt näiteid sihikindlatest noortest kolleegidest, kes sooritavad sisseastumiseksami teisel või kolmandal katsel ning on järgnevas residentuuriõppes tublid edenejad.
Tartu ülikooli arstiteaduskonnas toimub residentuuriõpe 46 programmi järgi. Igale erialale toimub eraldi sisseastumiseksam, kus kandidaate hindab vähemalt kolmeliikmeline vastava eriala spetsialistidest komisjon. Vähemalt üks komisjoniliige peab olema väljaspoolt ülikooli.
Avaliku konkursi residentuuri riigieelarvelistele kohtadele kuulutab Tartu ülikool välja ajalehes Postimees. See toimub esimesel võimalusel, niipea, kui sotsiaalministeerium on otsustanud residentuuritellimuse ning vastav leping ministeeriumi ja ülikooli vahel on sõlmitud. Kuna residentuuri rahastamine on seotud riigieelarvega, siis tehakse leping, mis määrab muuhulgas ka vastuvõetavate residentide arvu, üheks aastaks.
Paremusjärjestuse koostamise alused vastuvõtuks residentuuri on kinnitatud arstiteaduskonna nõukogu otsusega.
Residentuurikohtade jaotus erinevate erialade vahel on määratud sotsiaalministeeriumi tellimusega, kes hindab vastavate erialaspetsialistide vajadust pikemas perspektiivis ja kooskõlastab selle nii erialaseltside kui ka haiglate esindajatega.»