Õnnelik olla ja eluga toime tulla aitavad kuus psühholoogilist tegurit

Terve olemine on tähtis nii inimesele endale kui organisatsioonidele ja ühiskonnale, nii tuleks tervist käsitleda positiivses võtmes, kus tervise säilitamiseks ei piisa vaid haiguste puudumisest.

Inimese vaimne tervis on hinnatav psühholoogilise heaolu kaudu, mis pole midagi enamat kui et me elame hästi – see on kombinatsioon heast enesetundest ja positiivsest toimetulekust. Hea enesetunne ei kätke endas ainult positiivseid emotsioone nagu õnnetunne ja rahulolu, vaid ka niisuguseid emotsioone nagu huvi, pühendumus, usaldus, kindlustunne ja kiindumus. Positiivne toimetulek tähendab isikliku potentsiaali arendamist ja rakendamist, kontrolli omamist oma elu üle, eesmärgipärast ja sihikindlat tegevust ja vastastikust rahulolu pakkuvaid suhteid.

Carol D. Ryff oli esimene, kes hakkas psühholoogilist heaolu käsitlema laiemalt kui vaid rahulolu eluga või kestvat õnnetunnet. Tema jaoks muutus oluliseks küsimus, mis tagab inimese psühholoogilise heaolu, millistest teguritest see koosneb ja millest sõltub inimese võime taolist heaolu kasvatada ja säilitada. Uurides varasemaid rahulolu ja elukvaliteedi uuringuid ning erinevaid inimese arengu käsitlusi, jõudis ta järeldusele, et isiksuseomaduste, kultuuritegurite ning soo ja vanuse kõrval sõltub psühholoogiline heaolu kuuest universaalset tegurist, mis mõjutavad inimese tegutsemisvõimet ning rahulolu nii enda kui eluga üldiselt. Nendeks kuueks teguriks on iseenda aktsepteerimine, positiivsed suhted, sõltumatus, keskkonna meisterlik valdamine (kompetentsus), eesmärgistatud elu ja isiksuslik areng.

Erinevad uuringud on tänaseks näidanud, et inimesed võivad olla väga erinevatel tasemetel nende kuue psühholoogilise heaoluteguri osas, mis sellest tulenevalt mõjutavad nende käitumist erinevalt. Selleks, et olla õnnelik, on vajalik kõrge psühholoogiline heaolu.

Kui vaadelda neid kuut tegurit skaaladena, kus üks ots väljendab oskuste olemasolu ja nende rakendamist antud valdkonnas ning teine ots nende oskuste puudumist või tahtmatust neid rakendada, siis saab kirjeldada kaht erinevat tüüpi inimkäitumist, millest üks tagab psühholoogilise heaolu ja teine on tõsiste rahulolematuste allikaks.

Inimesed, kes suudavad iseend ja oma elatud elu aktsepteerida sellisena, nagu see on, saavutavad positiivse enesehinnangu ning on enesekindlamad ja julgemad tegutsejad. Kes aga end ja seni elatud elu aktsepteerida ei suuda, on rahulolematud ning pettunud elatud aastates. Neile teevad muret enese teatud omadused, kuid nad ei ole võimelised neid muutma ja ei näe seal kõrval tihti oma positiivseid omadusi. Neile on iseloomulik soov olla keegi teine.

Inimesed, kes oskavad luua ja hoida vastastikku rahuldust pakkuvaid suhteid, on avatumad ja empaatilisemad. Nad väärtustavad teiste heaolu ning mõistavad andmise ja saamise tasakaalu suhetes. See muudab nad avatuks uutele suhetele ja neil on suurem valmidus muutusteks. Ka tulevad nad paremini toime pingelistes situatsioonides, sest saavad loota teiste toetusele ja abile. Need, kel positiivsed suhted teistega puuduvad või on neid vähe, huvituvad omakorda teistest ja nende heaolust vähem. Tihti ei oska nad hinnata sotsiaalsete suhete olulisust oma elus, on sageli eemalehoidvad ja ei tee pingutusi suhete hoidmiseks. See muudab nad kibestunuks ja inimpelglikuks. Neil on raskem kohaneda muutustega ja tulla toime pingelistes olukordades.

Sõltumatumad inimesed suudavad vastu seista sotsiaalsele survele toimida teatud viisil ja enda käitumist reguleerides lähtuvad oma sisemistest standarditest. Eriti oluline on niisugune võime olukordades, kus sotsiaalne surve ja ühiskonna ootused ei vasta inimese vajadustele ja väärtustele. Nad suudavad iseseisvalt otsuseid vastu võtta, otsimata pidevalt sotsiaalset kinnitust või heakskiitu. Tänu heale enesekontrollile juhivad ja kujundavad nad oma käitumist ise. Inimesed, kelle sõltumatuse tase on madalam, sõltuvad enam teiste arvamustest ja hinnangutest. Nad on enamasti ebakindlad otsustajad ja seetõttu otsivad tihti kinnitust ja heakskiitu teistelt, kui seda aga ei saada, siis võivad nad muuta oma otsuseid teistele meelepärases suunas. On tihti keskmisest konformistlikumad, võttes omaks välised normid ja väärtused ning andes järele sotsiaalsele survele toimida või mõelda teatud viisil. Kirjeldatud hoiak muudab nad ometi väga haavatavateks ja kergesti manipuleeritavateks.

Inimesed, kes meisterlikult juhivad ja valdavad nii füüsilisi kui sotsiaalseid keskkondi, milles nad tegutsevad, on võimelised valima või looma enda vajadustele ja väärtustele vastavaid tingimusi. Nad oskavad mõtestada enese ümber toimuvat ja hinnata isiklikku osa neis sündmustes. Nad on suutelised kontrollima ja juhtima keeruliste tegevuste ning sündmuste ahelaid. Inimesed, kel jääb puudu võimekusest juhtida ja kontrollida oma keskkondi, on tihti hädas igapäevase elu korraldamisega. Neil tekib sagedasti tunne, et neist ei sõltu midagi. Nad lepivad olukordadega, mis muudab nad siiski rahulolematuteks, sest nende tegelikud vajadused jäävad rahuldamata. Kuna neil on keeruline mõista, veel vähem kontrollida enda ümber toimuvat, siis ei näe nad ka neid tegelikke võimalusi, mida elu pakub. Neisse koguneb kibestumus kasutamata võimaluste pärast.

Inimesed, kes suudavad oma elu mõtestada, püstitada eesmärke, anda tähendust tänasele ja möödunud elule, tunnevad end kindlamalt ja turvalisemalt. Neil on oma elufilosoofia ja uskumused-veendumused, mis loovad elule tähenduse ja võimaldavad uusi sihte seada. Need, kes pole elumõtet leidnud, tunnevad tihti lootusetust. Neil puuduvad eesmärgid ja kindel siht. Neil on raske millessegi uskuda. Tulevik võib näida hirmutavana ja minevik mõttetuna.

Tugeva isiksusliku kasvuvajadusega inimesel on julgust ja tahtmist pidevalt arendada oma andeid ja võimeid, olla avatud uutele teadmistele ja kogemustele, end proovile panna ja vastata väljakutsetele. Laienevad ja süvenevad teadmised enese kohta võimaldavad teha arukaid otsuseid ja tegutseda tulemuslikumalt. Neile vastanduvad inimesed, kellel puudub isiksusliku arengu vajadus. Nad huvituvad vähestest asjadest ja igavus on tavapärane tunne. Nende hoiakud ja veendumused jäigastuvad ja tihti on nad võimetud neid muutma. Nende käitumismustrid püsivad muutumatutena, mis jätab nad isolatsiooni, sest muutuv maailm muutub järjest võõramaks ja vaenulikumaks.

Psühholoogilist heaolu peetakse üheks olulisemaks eesmärgiks, mille poole inimesed püüdlevad, mida nad üritavad saavutada. Sellest tulenevalt saavad juhid töökohtades kaasa aidata, et töötajad saavutaksid ja säilitaksid kõrge psühholoogilise heaolu. Töökeskkond on ideaalne koht väljakutsetega tegelemiseks ja edu nautimiseks. Kui töötaja saab olla osaline eesmärkide püstitamises ja need on talle olulised, siis on ta ka nende elluviimisele pühendunud ja tunnetab edu isikliku saavutusena. Inimestel on raske saavutada kõrget psühholoogilise heaolu taset, kui neil puuduvad eesmärgid, mille poole püüelda ja kogeda edu, mis nende saavutusi saadaks. Need eesmärgid ja väljakutsed peavad aga olema inimese jaoks olulised ja tähenduslikud.

Positiivse toimetuleku kõrval on tähtis pöörata tähelepanu positiivsetele tunnetele. Siin on võtmeteguriteks vahetud juhid, kes vahendavad organisatsiooni eesmärke ja kujundavad töötajate igapäevast tegevust ja käitumist. Tasakaalu tagamine väljakutsete ja toetuse vahel on vajalik, et edu tunnetada. Positiivne ja toetav töökeskkond loob turvalisust ning ergutab ja toetab kindlustunnet, huvi ja rahulolu, mis võimaldavad inimestel end tajuda oluliste ja vajalikena.

Hea Teada

Kuus universaalset tegurit, mis mõjutavad inimese tegutsemisvõimet ning rahulolu

• Iseenda aktsepteerimine on keskne psühholoogilise heaolu komponent. See peegeldab inimese võimet tunnustada ennast ja seni elatud elu sellisena, nagu see on. Heaoluga on seotud positiivsed enesekohased hoiakud, oma võimete rakendamine ja isiksuslik küpsus.
• Positiivsed suhted tähendavad vastastikust rahuldust pakkuvaid suhteid, aga ka võimet hoida lähisuhteid ja armastada.
• Sõltumatus tähendab eneseregulatsiooni, sisemist kontrollkeset ning oskust ja võimet hinnata end isiklikest standarditest lähtuvalt ning teha valikuid ja langetada otsuseid, mis on kooskõlas inimese väärtuste ja vajadustega.
• Keskkonna meisterlik valdamine on oskus luua või valida keskkondi, mis vastaksid inimese psüühilistele vajadustele. See on suutlikkus kontrollida ja kujundada kompleksseid keskkondi, mis tagavad inimese arengu ning toetavad tema loovust ja aktiivsust.
• Eesmärgistatud elu loob inimesele teadmise, et elul on mõte ja tähenduslikkus. Sellega on seotud nii konkreetsed kui kaugemad eesmärgid, inimese kavatsused ja püüdlused.
• Isiksuslik areng on pidev oma võimete arendamine ja kasvamine isiksusena, avatus uuele, valmidus katsetada ja õppida. Selles sisaldub vajadus rakendada oma võimeid ja saavutada püstitatud eesmärke.

Allikas: Carol D. Ryff

Maailma Tervishoiuorganisatsioon on tervist määratlenud kui täielikku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mida kogetakse vabadustundena ja mis võimaldab inimesel

arendada ja rakendada oma võimeid, toime tulla tavapäraste pingeliste situatsioonide ja igapäevase stressiga, töötada tulemusrikkalt ja panustada oma kogukonda või ühiskonda.

Artikkel ilmus Postimehe 6. oktoobri Tervise erilehes.