Personaalmeditsiin ise ei muuda nii palju, nagu tahetakse mõista anda, vaid muudaks see, kui senisest olulisemasse rolli tõuseb patsiendi nõustamine ja jõustamine, samuti tervena elamise tegelik väärtustamine, leiab perearst Anneli Talvik.
Perearst: personaalmeditsiini näol lubatakse liiga palju
/nginx/o/2017/10/27/7258141t1h86ed.jpg)
2. november 2015, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma arvan, et riiklikult panustatud innovatsiooni komponendina peaks ta tulevikumeditsiinis olulisel kohal olema, aga tuleks endale aru anda, et me ikkagi elame ja töötame selles keskkonnas ja meditsiinis nende väheste kolleegidega ja võimalustega, mis meil praegu on,» rääkis Talvik Med24-le.
«Õnneks on juba täna on patsiente, kes saavad personaalset ravi tänu geenitehnoloogia saavutustele, aga on vale lubada, et juba meie eluajal on see valdav ravivalikute alus. Seda lubati täna korduvalt, et varsti on meditsiin täiesti uus, teistsugune ja igale patsiendile on kättesaadav personaalselt tema jaoks antud soovitused ja ravi. Ei ole õige õmmelda nööbi külge uut pintsakut – see väike nööbikene ei muuda laias vaates üldse nii palju, nagu püütakse mõista anda,» leiab perearst.
«Näiteks, kui inimene saab teada oma geneetilise kehakaalu tõusu riski, siis see muudab kindlalt tema käitumist. Mina ei saa aru, kuidas personaalmeditsiin inimese motivatsiooni tõstab. Enne diagnoosisime suurt kehakaalu kaaluga ja nüüd DNA abil, kuid inimesed on ikka paksud. Vastuseks näidati slaidi, et personaalmeditsiini edu tagab ka lisanduv mahukas kommunikatsiooni osa ja järeltegevuste rida ehk motiveerimine – tuleb terviseedendaja, kes helistab koju, ajab inimesi diivanilt üles trenni tegema.»
Seega tekib Talviku sõnul suurepärane lisand praegusele tervishoiule: «Aga see suurepärane lisand ei ole mitte tänu personaalmeditsiinile, vaid see on terve suur hulk selliseid tegevusi, mis on ka tänases meditsiinis elementaarsed, kuid puudu. Nende sisseviimiseks pole vaja oodata geenitestide laiema valiku tekkimist, vaid see vajab lihtsalt kokkulepet koos rahastamisega, et peale arstlikku tegevust on oluline ka inimese korralik nõustamine ja jõustamine tervist hoidvatele tegevustele. Seda kõike, mis inimest aitaks tema igapäevase tegutsemise juures õigematele eesmärkidele ja tegevustele, tervislikumale eluviisile, tervele vananemisele ilma haigusteta, võiks integreerida ka praegusesse meditsiini. Puudu selleks on nii tahtmisest kui rahast ja ma üldse ei mõista, kuidas personaalmeditsiini mängu toomine tooks raha juurde kogu selle suure osa jaoks, mis on täna ikka katmata.»