Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Piirhind sunnib eelistama odavamat abivahendit parimale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ratastoolis inimene vajab mõnikord abi. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Aasta algusest jõustunud invaabivahendeid käsitlev määrus on palju segadust külvanud ja selle kohta on rahulolematust väljendanud nii Eesti Perearstide Selts kui ka paljud invaabivahendite rentimise ja müügiga tegelevad ettevõtted. Seadusemuudatus võib ettevõtjate sõnul tähendada, et inimesed ei saa enam valida endale tegelikult vajalikke abivahendeid, vaid peavad leppima kõige odavamatega.

Eelmise aasta novembri alguses tegid neli suuremat invaabivahendite müüjat ja rentijat – Invaru, ITAK, Gadox ja Tervise Abi –sotsiaalkaitseministrile ühispöördumise, milles palusid lükata kõnealuse määruse jõustumise kolm kuud edasi. Ministeeriumile heideti eelkõige ette lühikest üleminekuaega. «Kui ministeeriumil oli seadusemuudatuse ettevalmistamiseks aega kaks ja pool aastat, siis meile jäeti üleminekuks sisuliselt vaid mõni päev,» ütles Enn Leinuste ettevõttest Invaru. Seda, et määruse vastuvõtmisega oli kiire, tõdevad isegi äsja turule tulnud ettevõtted.

Üks Eesti suuremaid invaabivahendite müüjaid ja rentijaid Invaru sai mõne päeva eest klientide pahameele osaliseks, sest üllatas neid aasta alguses ette teatamata oodatust kuni kuus korda suurema arvega. Kopsaka arve peamiseks põhjuseks olid Leinuste sõnul uue määrusega kehtestatud piirhinnad, millega kasvas märgatavalt inimeste omaosalus invaabivahendite ostmisel. Kui seni võttis riik enda kanda 90 protsenti abivahendi ostuhinnast ja inimeste minimaalne omaosalus oli seitse eurot, siis nüüd tuleb piirhinna ja toote tegeliku müügihinna vahe inimestel endil kanda.

Kui Leinuste on seisukohal, et piirhinnad võivad küll olla, kuid need tuleb enne korralikult läbi mõelda, siis ettevõtte Tervise Abi juhataja Ligita Haaviku sõnul on piirhinnad sunniviisiliselt tekitatud ja neil ei ole kuigi palju pistmist tegelike turuhindadega. Haavik tõi näiteks püstitõusmisfunktsiooniga ratastoolide rentimisel kehtestatud piirhinna 106 eurot kuus. Tegelikult on tema sõnul selliste toodete hind palju kõrgem, mistõttu abivajaja peab suure summa juurde maksma.

«Tekib küsimus, kes seda endale lubada saab,» ütles Haavik. «Kui toote hind on näiteks 4000 eurot, siis ei ole mõeldav, et ettevõte peab neli aastat panka mängima ja siis viiendal aastal saab ka leiva peale natuke võid. Nii läheksime kõik pankrotti. Ma tõesti ei tea, mille järgi need piirhinnad tehti.»

Valik võib aheneda

Nii võib Haaviku sõnul koguni juhtuda, et mõnda abivahendit ei saagi enam osta, sest turul ei ole ühtegi ettevõtjat, kes oleks nõus neid praegu kehtestatud piirhindade korral sisse ostma. «Inimene vaadaku ise, kuidas saab. Kui tahab, saab odava asja, ja kui ei taha, siis ei saa midagi. Varsti on kõigil ühesugused ratastoolid, hoolimata sellest, et vajadused on erinevad,» ütles Haavik.

Peale selle heitsid invaabivahendite müügi ja rendiga tegelevad ettevõtted ministeeriumile ette bürokraatia suurenemist. «Kuigi ministeerium soovis asjaajamist lihtsamaks ja invaabivahendid inimeste jaoks soodsamaks teha, on asjaajamine läinud hoopis keerulisemaks,» ütles Haavik.

Varem oli paljudele omavalitsustele antud õigus abivahendeid välja kirjutada ja inimesi nõustada, kuid nüüd on maakonnakeskustes vaid üks vastuvõtukoht. Haaviku sõnul ei ole ministeerium pööranud tähelepanu sellele, et tegemist ei ole mitte tervete, vaid haigete ja väetite inimestega, kellele peaks elu võimalikult lihtsaks tegema.

Seda, et asjaajamine on läinud keerulisemaks ja aeganõudvamaks, kinnitab ka Janar Vaik vaegnägijatele ja kurtidele abivahendeid müüvast ettevõttest Jumalalaegas. «See on täiesti õigustatud teema, sest ka mina kulutan vastuvõtul ja hiljem ühe kliendi jaoks umbes kaks korda rohkem aega, kuid see ei ole seotud abivahendi leidmisega, vaid paberimajandusega.»

Ostmine läks keeruliseks

Haaviku sõnul on suur probleem ka see, et nüüd tuleb inimestel hakata rentima osa tooteid, mille ostu riik varem suures osas hüvitas. Näiteks rulaatoreid ja käimisraame, aga ka potitoole saab nüüd üksnes rentida. «Kas teie tahaksite rentida potitooli, mille keegi on enne täis lasknud? See haiseb uriini ja muude asjade järele, sest kehalõhnad jäävad alles ja täiesti puhtaks ei saa seda tooli kuidagi teha,» ütles Haavik.

Samuti ei ole abivahendite rentimine Haaviku hinnangul alati majanduslikult mõttekas, sest tooteid, mida kasutatakse aastaid, oleks sageli kasulikum osta. «Kui juhtisin sellele ministeeriumi korraldatud infotundide ajal tähelepanu, öeldi mulle, et renti ja müüki ei saa korraga ühe ISO-koodi alla panna. Ütlesin, et tehku siis kaks koodi või võtku kasutusele tähed, aga nemad ei kuulanud,» ütles Haavik.

Kõik, kes tahavad mõnda üksnes rentimiseks ettenähtud abivahendit osta, peavad nüüdsest tegema eritaotluse. «Ma kujutan ette, et sotsiaalkindlustusamet on varsti üle kuhjatud määratu suure hulga eritaotlustega. See ei ole küll lahendus,» ütles Haavik.

Pealegi on kasutusel suletud ISO-koodid, mis tähendab, et mõne abivahendi rentimine või ost hüvitatakse vaid osale inimestest. «Suletud ISO-koodid tähendavad, et eakatele inimestele ei hüvitata näiteks elektrilise ratastooli ostu. See tekitab küsimuse, kas eakas inimene, kes on teenitud pensionil, on siis vähem väärt kui lapsed ja tööealised,» ütles Haavik, kelle sõnul on vanaks saamine meie riigis justkui kuritegu.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna (IRL) on kinnitanud, et abivahendite hinnad sel aastal abivajajate jaoks ei tõuse, kuid suure osa invaabivahendeid pakkuvate ettevõtete sõnul tõusevad paljude abivahendite hinnad. Küsimus on üksnes selles, kes selle hinnatõusu kinni maksab – kas riik või abivajaja.

Põhjuseks, miks suurem osa invaabivahendite rentijaid ei ole senisest soolasemat arvet veel postkasti saanud, on see, et enamik invaabivahendeid müüvaid ja rentivaid ettevõtteid ei esita arvet mitte kuu ega aasta alguses, vaid olenevalt sellest, millal klient abivahendi enda kasutusse saab.

Enamik ettevõtteid on enda sõnul kliente kavandatavast hinnatõusust kas kirja teel või muul moel teavitanud.

Tagasi üles