Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raha hakkab liikuma koos abivajajaga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Allikas: maavalitsuste andmebaaside põhjal Astangu kutserehabilitatsiooni keskus

Puuetega inimeste abivahendite turgu on seni valitsenud paar pikalt tegutsenud ettevõtet, kusjuures abivahendite üürituru on jaganud omavahel vaid kaks firmat: üks riigi lõuna- ja teine põhjapooles.

«Abivahendite valdkond on 20 aastat läinud isevoolu teed ja nüüd tahab riik selles läbipaistva korra luua,» ütles abivahendite müüki ja üürimist reguleeriva süsteemi välja töötanud Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse direktor Mari Rull.

«Riik on seni väga lihtsa lähenemisega jaganud raha abivahendite jaoks maavalitsuste kaudu, 17 eraldi üksuse kaudu, kes on oma oskuste ja äranägemise järgi sõlminud halduslepingud peamiselt ettevõtetega, kes konkreetses piirkonnas on ajalooliselt tegutsenud,» selgitas ta. «Turg on olnud suuresti monopoolne – ettevõtted pole selles süüdi, sest riik on seda võimaldanud.»

Näiteks abivahendite üüriturul on tegutsenud sisuliselt vaid kaks ettevõtet: Invaru OÜ riigi põhjaosas ja ITAK OÜ lõunaosas. Nad on kahe peale seni hoidnud enda käes 98 protsenti abivahendite üüriturust. Vaid kaks pisemat firmat on suutnud sellest endale protsendi saada.

Abivahendite müügiturg on rohkem hargnenud, kuid sealgi on selgelt neli-viis firmat, kes katavad põhiosa.

Rahaline ja äriline pool

Selles äris, milles on üle kahe kolmandiku riigitoetust, liigub aastas üle kümne miljoni euro. Ent kuna varem alustanud ettevõtted on maakondades kanna väga kindlalt maha saanud, on uutel alustajatel olnud keeruline turule siseneda. Ning kuivõrd riik on seni maksnud abivahendite eest kompensatsiooni hindu kontrollimata – nii palju, kui ettevõtted on vahendi müügi- või üürihinnaks määranud –, pole loomulikku konkurentsi tekkinud. Praegu tegutseb abivahendite turul kokku üle poolesaja ettevõtte, kellest enamiku osa jääb alla protsendi.

Olukorra tegi keeruliseks seegi, et seni sai inimene riigi abiga abivahendit taotleda vaid oma kodumaakonnas. Kusjuures maakonnad ei saanud raha mitte abivajajate, vaid elanike arvu järgi. See aga tähendas, et krooniliselt sai juba augustiks paljudes maakondades raha otsa ja abivajajad pidid uut aastat ootama, et vajalik vahend saada.

«Ei saa ju inimestele öelda, et augustist alates enam pissida ei saa, sest mähkmete raha on otsas,» tõi Rull lihtsa näite. Mähkmeid ja muid selliseid igapäevaseid vahendid vajavad väga paljud.

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse juhi sõnul pani selline olukord inimesi end abivahendite saamiseks teise maakonda registreerima, kui teises oli võimalik kiiremini ratastool või mõni muu abivahend saada. Või siis taotles sõber ühest maakonnast tegelikult oma teises maakonnas elavale sõbrale vajalikku vahendit.

Nüüd korraldab üleriigiliselt abivahendite jagamist riik sotsiaalkindlustusameti kaudu ja see annab esimest korda võimaluse koguda ka infot tegelike vajaduste kohta. Rull ei usu, et tegelik rahaline vajadus oleks senisest väiksem, kuid analüüs ja täpne info annavad põhjenduse, miks ja kui palju oleks raha tulevikus juurde vaja.

Oluline muudatus on ka see, et ettevõtetele ei jagata raha lepinguga aasta algul välja, vaid raha hakkab liikuma koos abivajajaga. See annab taas võimaluse ka uutele ettevõtetele, kuid turg ei muutu üleöö, ning kui inimene on olnud ühe firma klient ja senisaaduga rahul rahul, siis ta ei lähe teist otsima.

Põhjust turul ringi vaadata inimestel siiski on, sest abivahendi hinnast sõltub ka omaosaluse suurus. Kas maksta sama asja eest kuus 10 või 20 eurot, on oluline vahe. Tõsi, praegu on hinnavõrdluse tegemine inimestele keeruline, sest ettevõtted alles panevad hindu oma koduleheküljele. Üleriigiline abivahendite ja nende hindade andmebaas peaks valmima aasta jooksul.

Rahaline ja äriline pool on abivahendite reformi puhul vaid üks osa. Rulli sõnul on senine korraldus – abivahendite müügi puhul mingi kord oli, kuid üüri kohta reeglid puudusid – tähendanud ka seda, et inimesed on pidanud sageli pikki kuid ootama.

«Pahatihti võttis ratastooli taotlus kaheksa kuud, sest kui abivahendi müügihind läks üle piiri, saadeti maavalitsusest taotlused ministeeriumi riiklikku komisjoni, mis käis varem vaid kaks, viimastel aastatel kolm korda aastas koos,» selgitas Rull.

«Nüüd jõuavad piirhinnast kõrgemate müügi- või üürihindade taotlused otse sotsiaalkindlustusametisse, kus tuleb 30 päeva jooksul otsus teha,» selgitas Rull.

Olukorda analüüsides – seda on hakatud tegema juba 2010. aastast – on ilmnenud, et inimesed pole pruukinud saada endale kõige sobivamat abivahendit. Saadud on see, kas siis ostes või üürides, mida konkreetses maakonnas lepingut omaval ettevõttel (või ka mingil määral ettevõtetel) pakkuda oli.

«See on olnud ettevõtete südametunnistuse asi, kuidas nad on midagi teinud – mitte et kõike oleks hirmus halvasti tehtud, aga info ja otsustus on olnud ettevõtete käes,» rääkis reformi sisuline koostaja.

Näiteks võis ettevõttele olla kasulikum abivahend inimesele müüa, kuigi inimese jaoks oleks kasulikum seda üürida. Kas või ratastooli puhul, mis võib esialgu olla õige, aga kuna näiteks inimese keha muutub, vajaks ta mõne aasta pärast hoopis teistsugust ratastooli. Aga uut ei olnud võimalik seniste reeglite järgi riigiraha toel nii kiiresti saada. See on Rulli sõnul üks põhjus, miks osa abivahendite puhul tuleb uute reeglite järgi neid ainult üürida.

«Või näiteks funktsionaalvoodid, mida ühel hetkel polnud enam vaja ning mille ettevõte ostis tagasi ja hakkas taas riigi raha abil välja üürima. Kuigi riik oli selle voodi juba ühel korral kinni maksnud,» tõi Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse juht näiteks. «Selliseid asju on väga palju olnud.»

Piirhinnad võivad muutuda

Rull tunnistas, et ettevõtetele on uue korra järgi lisandunud kohustusi. Üks suuremaid – ja ka ettevõtte raha nõudvaid – on kohustus abivahendeid kindla aja tagant hooldada.

«Seni oli nii, et kui abivahendiga midagi juhtus, sai varuosade eest taas riigilt raha küsida. Tahame, et abivahendid ei käiks remondis, vaid pigem hoolduses,» selgitas Rull. Ta lisas, et see, kui tihti on midagi vaja hooldada, on küll juba praegu kirja pandud, kuid tegelike vajaduste järgi võidakse hooldustihedust üle vaadata.

Rulli sõnul on abivahendite üüri piirhindadesse arvestatud ka hooldustasu. Tõsi, reformi sisu eest vastutajana kinnitas ta, et piirhinnad ei ole kivisse raiutud, vaid vaadatakse tegelikust olukorrast lähtudes vajadusel üle.

«Piirhinnad arvestasime müügitehingute pealt, mille ettevõtted on maavalitsustes peetud andmebaasi esitanud, aga teame, et need ei ole pruukinud alati päris tõesed olla,» rääkis Rull.

Ta tõi näiteks, et inimesele vastu tulles on võidud abivahendi hind n-ö tükkideks võtta, et lubatud piiri ületava hinna tõttu ei peaks inimene riikliku komisjoni poole pöörduma ning oma abivahendit pikalt ootama jääma.

Kuigi sotsiaalkindlustusamet on lubanud katta ka väga kallite abivahendite hinna, kui seda on lastele või täiskasvanutele vaja, siis tegelikult oodatakse turule ka samaväärseid, samade funktsioonidega odavamaid, mitte ilmtingimata ülikalleid nn bränditooteid. Umbes samuti, nagu on olnud ravimite puhul.

Tagasi üles