Norskamine pole pelgalt organismi tülikas eripära, mis painab nii selle küüsis vaevlevaid inimesi kui ka nende kaaslasi – see unepeletaja võib põhjustada ka tõsiseid terviserikkeid.
Norskamine pole naljaasi
24. november 2010, 09:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Norskamine ei lase magada inimesel, kes selle all kannatab, ega ka temaga sama ruumi jagavatel ning vahel isegi kõrvaltubades viibivatel kaaslastel.
Norskaja tunneb ebamugavust teistega ühte tuppa ööbima sattudes, olgu siis reisil või haiglas. Sugugi harvad pole juhtumid, kus abikaasad kolivad seetõttu eri vooditesse või koguni tubadesse, mis mõistagi häirib pereelu.
Tartu Ülikooli unemeditsiini vanemteaduri, nina-, kõrva- ja kurguarsti Marlit Veldi sõnul pole norskamine iseenesest haigus, aga kui norskamine vaheldub hingamispausidega, võib sellest kujuneda tõsine tõbi – unelämbus ehk uneapnoe.
Üksikud hingamispausid une ajal on normipärased, ent kui neid esineb üle viie korra ühes unetunnis, on see juba haiguslik. Miks niisugune haigus ühel inimesel tekib, teisel aga mitte, on ebaselge. Sagedamini haigestuvad mehed vanuses 40–65 eluaastat ja naised alates 50. eluaastast, mehed siiski rohkem kui naised. Üle 50 aasta jõudnud inimestest norskab 40–60 protsenti.
Perioodiline õhuvoolu seiskumine ehk apnoe viib gaasivahetuse häirumiseni kopsudes, mistõttu langeb veres hapnikutase ja kannatab une kvaliteet. Apnoe tagajärjel võib haige ärgata hingamisteede avamiseks, ta vehib käte ja jalgadega, higistab, võib esineda ka lämbumistunnet.
Korduvate hingamisseisakute tõttu ei ole selline haige ärgates puhanud, tunneb end kogu aeg unisena ja magab veel päevalgi mitu tundi lisaks, olles jätkuvalt suures hapnikuvõlas. Päevase unisuse tõttu langeb elukvaliteet ja töövõime. Apnoehaiged on ka potentsiaalsed liiklus- ja töötraumade tekitajad.
Üks Eestis tuntud tippjuhte, kel vanust üle 60 ja kes ei soovinud oma nime avaldada, rääkis, et on ära proovinud kõik talle pakutud võimalused norskamisest vabaneda. «Läksin selle pärast, et mu norskamine häiris tugevasti naist, ja teiseks hakkasin kartma, et selle tõttu võib ära lämbuda,» rääkis ta.
Kõigepealt käis mees Kubija unekeskuses oma und mõõtmas ning sai teada, et norskab väga tihti ja kõvasti. Seepeale soetas endale 16 000 krooni maksva aparaadi, mis tuli öösel näo ette panna. «Aga ma polnud harjunud gaasimaskiga magama ja sellest ei tulnud midagi välja,» nentis ta.
Siis tegi ta hingamisteede vabastamiseks nii nina- kui kurguoperatsiooni. Umbes kaks kuud sai rahulikult magada, kuid nüüd müristab mees enda sõnul vahel jälle nii, et seinad värisevad. «Natuke vähemaks oleks nagu jäänud,» leidis ta siiski ka positiivse momendi. Kahest tema sõbrast, kes sama teekonna läbinud, väidab üks, et enam ei norska, aga teine tõmbab edasi.
Unespetsialisti sõnul on norskamine seotud ülemiste hingamisteedega, mis algavad ninast ja lõpevad kõrikaanega. Kõik, mis selle tee kitsaks teeb, võib põhjustada norskamist ja uneapnoed. Sageli põhjustavad seda anatoomilised iseärasused, mis juba lapsel olemas – suured mandlid, suur keel, näokolju või ninavaheseinte ehitus. «Mõni väikse ninaga inimene hingab samas paremini kui suure nina omanik,» nentis ta.
Üht-teist on inimesel võimalik uneapnoe ja sellest johtuvate kehaliste vaevuste leevendamiseks siiski ka ise ette võtta. Veldi sõnul tuleks jälgida toitumist ja ainevahetust. «Kui ikka rasvakude lõua all, siis surub see peale,» sõnas ta. Norskamist võivad põhjustada allergia ja astma, aga ka alkoholi tarvitamine enne uinumist.
Veldi pani südamele, et uneapnoe riskifaktorid tuleks välja selgitada juba varases eas. Siis on hingamisteede avardamine või ka alahambumuse parandamine igati õigel kohal.
Keskeas, kui haigus juba välja kujunenud, võib see põhjustada vereõhu tõusu ja südamehaigusi. Sellised inimesed saavad 40–50 protsenti sagedamini infarkti ja insuldi. Vanemas eas ei anna operatiivne ravi tema sõnul enam kuigi häid tulemusi.