Sünnieelse diagnostika uuenenud juhend on peaaegu valmis ja peamised sellega seotud muudatused puudutavad sõeluuringuid.
Rasedusaegsetele ultraheliuuringutele sätestatakse nõuded
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Tallinna keskhaigla naistearsti ja Eesti Naistearstide Seltsi juhatuse liikme Konstantin Ridnõi sõnul on tegemist esimese korraga, kui eesti keeles on sätestatud konkreetsed nõuded rasedusaegsetele ultraheliuuringutele, kirjutab Med24. Tema hinnangul võiksid raseduse võtmeskriiningud olla tsentraliseeritud, sest suuremates keskustes tekib arstidel suurem kogemus ja tagatud on paremad tehnilised võimalused.
Uue diagnostikajuhendi teksti valmissaamiseks on läinud ligikaudu aasta aega. See on praeguseks läbinud keelelise korrektuuri ja nüüd on tarvis kooskõlastada juhend mitme erialaseltsiga ning kinnitada.
Peale konkreetsete nõuete kehtestamist sünnieelsele diagnostikale käsitletakse juhendis esmakordselt ka loote südame uuringut nii, et tuuakse välja, kuidas ja mis tasemel peaks seda tegema ja millised rasedad peavad loote ehhokardiograafiat saama. «Me ei sea rangeid piiranguid, aga oleme välja toonud täpse organite ja ultraheli tasapindade loetelu, mis peavad olema ühes uuringus teostatud,» ütles Ridnõi.
Teine peamine muudatus on loote kromosoomhaiguste sõeluuringutes. See süsteem on olnud Eestis kasutusel aastast 2008, kui hakati tegema esimese trimestri kromosoomhaiguste sõeluuringut, mis hõlmab kahte asja. Üks on vereproov ja teine ultraheli uuring, kus määratakse loote kuklavolt ehk NT. Uuringu abil on võimalik näiteks kindlaks teha Downi sündroomi esinemise riski.
Enne uut juhendit oli Eestis kasutusel nn sõltuvusskriiningu mudel, mis kaob nüüd ära. Seni pakuti kõigile rasedatele esimese trimestri skriiningut ja kui tuli välja teatud riskitase, siis pakuti rasedale integreeritud kolmiktesti. Nüüd on kõrgriski piiri, mille puhul peaks läbima diagnostilise protseduuri ülespoole nihutatud, nii et see jääb samale tasemele kui enamikus teistes riikides.
Esimese trimestri kromosoomhaiguste sõeluuringutesse on sisse viidud ka mõiste «lisa ultraheli markerid». Need markerid on ninaluu olemasolu lootel, kolmikhõlmalise klapi verevoolu hindamine ja venoosjuha verevoolu hindamine. Nimetatud markerid tuleb riskihinnangu täpsustamiseks teha rasedatele, kelle loote NT ja vere biokeemia alusel tekib nn vahepealne risk. Vahepealse riskiga on ligikaudu 12–15 protsenti rasedatest.
Kuna ravi- ja diagnostikajuhendid on alati soovitusliku iseloomuga, siis ei ole aga kindel, kui palju juhendis nõutut ka tegelikult rakendama hakatakse. Ridnõi hinnangul on küsimus selles, kas esimese trimestri kromosoomhaiguste sõeluuringut peaks pakkuma igal pool Eestis. Küsimusele, kui suur kogemus peab olema sellel ultraheli tegijal ja missugune varustus, peab tema sõnul vastama iga ultraheli tegija ise. Litsentsita neid uuringuid teha ei ole lubatud, kuid Eestist seda ei saa, mistõttu tuleb teenusepakkujal litsentsi saamiseks pöörduda Londoni lootemeditsiini sihtasutusse. Litsentseeritud NT mõõtjaid on Eestis praegu 35.