Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Haigus, mida noor naine hoolega varjas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Merilin Taimre valmistab šokolaaditordi tervislikult hoopis köögiviljadest ning ei lisa sellele suhkrut ega nisujahu. | FOTO: Erakogu

Kuigi süüa tuleb meil kõigil iga päev, võivad ka selles tegevuses kujuneda välja häired, mida püütakse sageli lähedaste eest varjata.

Merilin Taimre (23) sõnul sai tema toitumishäire tõenäoliselt alguse toonase poiss-sõbra süütust kommentaarist, et neiu käsi näeb pildil välja suurem kui tema oma. 16-aastast neiut mõjutas siis surve vastata iluideaalidele ja oma rolli mängis Taimre hinnangul ka tema iseloom. «Ma olen perfektsionist, tahan palju saavutada,» tõi ta näiteks.

Mõned inimesed on söömishäiretele vastuvõtlikumad, nentis Tartu Ülikooli üldpsühhiaatria keskuse arst-õppejõud Henel Paadik. Näiteks ärevamad, perfektsionistlike isikuomadustega, suure kontrollivajadusega ja madala enesehinnanguga inimesed.

Söömishäire on haigus, millel võib olla palju põhjusi. Ühe osa sellest moodustavad kultuurilised tegurid ühiskonnas ja väärtushinnangute muutumine. Lisaks on oluline osa geneetikal ja sellel, milliseid haigusi on perekonnas põetud.

«Samuti tuleb arvestada, et lapse- ja noorukieas toimuvad nii füüsilised kui ka psühholoogilised muutused, mistõttu on alatoitumisest tingitud tagajärjed eriti rasked,» selgitas Paadik.

Ka kaalujälgimise ja toitumishäire piir võib olla õhuke, kui kalduda radikaalsete valikute poole. «Nagu alati, on võtmesõna mõõdukus,» tõdes Paadik.

Oma igapäevatöös puutub ta sageli kokku inimestega, kes toituvad valesti. Seda eelkõige seetõttu, et inimesed pöörduvad tema poole enamasti siis, kui probleem on kasvanud väga suureks.

Spetsialisti sõnul on tavaline, et alguses on inimesel soov süüa tervislikult, kuid see läheb üle äärmuslikuks toidu piiramiseks või loobutakse üldse toidust. Ebaõigesti toitujatel on tihti hirm nii kaalus juurdevõtmise kui ka selle langetamise ees.

«Kui kord end näljutatakse, siis süüakse üle, ja kui abi ei saada, siis võibki jääda sinna nõiaringi, isegi kui on tahtmine normaalselt süüa,» kirjeldas Taimre sageli esinevat olukorda.

Peale otseste muutuste söömiskäitumises võivad Paadiku sõnul toitumishäiretest märku anda kehakaalu langemine ja/või kõikuv kehakaal või vajadus teistest eraldi süüa. Tähele tasub panna ka korduvalt kasutatavat väljendit «ma olen juba söönud» või seda, kui pereliige hakkab endale eraldi toitu valmistama või nimetab sööke nn keelatud ja turvatoitudeks.

Ka Taimre püüdis söömishäire tõttu vältida sõpradega koos einestamist. Ta ei tahtnud välja näidata, et ei söö. Ka koolilõunad jättis neiu vahele, lubas midagi süüa osta, kuid ei teinud seda.

Õhtuti ütles vanematele, et juba sõi või sööb hiljem. Hommikuti magas ta mõnikord meelega sisse, et ei peaks sööma. «Need äärmused ja valetamine lähedastele on ränk ka psüühikale, võivad tekkida masendus ja depressioon,» lausus Taimre.

Söömishäirega samal ajal võib esineda ka teisi haigusi. Psühhiaatrilistest haigustest esineb Paadiku sõnul sagedamini ärevushäiret, isiksusehäireid, pervasiivseid, st autismispektri häireid. Toitumishäired võivad esineda koos ka paljude somaatiliste haigustega.

Söömisega seotud probleemid Taimrel ajapikku üha süvenesid. Probleemi oli tal endale väga raske tunnistada. Märke häirunud söömiskäitumisest panid tähele teisedki. «Inimesed hakkasid rääkima, et ma ei söönud nagu enne või et olen palju alla võtnud,» lausus Taimre.

Sageli sai kõhnemaks jäämine positiivset vastukaja, sest arvati, et selleni on jõutud tervislikult. Kiitus aga üha süvendas valet toitumisviisi. Neiu tegi küll ka trenni, ent sedagi liiga äärmuslikult – kolm tundi päevas. «Mul oli üks ja kindel kaalunumber silme ees ja kui sinnani jõudsin, tuli uus,» rääkis Taimre.

Trenni teeb Taimre praegugi, kuid ei lasku enam äärmustesse.

Pöördepunkt saabus Taimrel siis, kui ta ei saanud jubedate kõhuvalude pärast enam voodist püsti. «Sooled ei käinud läbi, jääkained kogunesid,» kirjeldas ta olukorda. Ta arvas ekslikult, et kõik, mis ei sisalda rasva ja süsivesikuid ning on madala kalorisisaldusega, on tervislik. «Ma arvasin, et süüa paljast keedumakaroni on tervislik,» tõi neiu näite äärmuslikest valikutest.

Ka olid tema toidukogused väga väikesed. Oli aegu, kui ta sõi päevas vaid 600 kilokalorit, mis oli alla poole sellest, kui palju tal tuleks süüa ilma füüsilise koormuseta. Samas keerles peas pidevalt mõte: saaks midagi süüa. «Vahepeal ostsin kapsapea, et hea järada – minimaalselt kaloreid ja täidab kõhtu,» rääkis ta.

Probleemidest aitas tal üle saada uus poiss-sõber, kes rääkis talle sellise toitumise ebatervislikust mõjust ning rõhutas, et neiu on ilus nii, nagu ta on. «Ta ei tahtnud endale naist, kes end niimoodi piitsutab, oli palju toeks ega leppinud sellega,» lausus neiu.

Haigusele vastuastumiseks tuleks Taimre sõnul kindlasti probleemidest rääkida. Ent tema püüdis toona söömishäiret pere ja sõprade eest võimalikult kaua varjata. See tegi olukorra veel halvemaks. «Tunnista üles,» nõuti neiult, kes tajus selles aga rünnakut ega tahtnud rääkida.

Paadiku sõnul on söömishäire elukestev ning olemuselt sõltuvushäire. Statistikale tuginedes on tegemist kõige suurema suremusega psühhiaatrilise haigusega.

Söömishäireid on keeruline ravida, kui vastupanu ravile on suur ja motivatsiooni paranemiseks vähe. Nii jõuavadki toitumishäiretega patsiendid tihti spetsialistide vaatevälja alles siis, kui haigus on muutunud krooniliseks ja eluohtlikuks.

Spetsialisti sõnul paraneb regulaarse ja süstemaatilise raviga umbes 44 protsenti anoreksiat ja 50–70 protsenti buliimiat põdevaid inimesi. Paranemine tähendab seda, et patsient suudab hoida kehakaalu stabiilsena ning tal ei esine toimetulekuraskusi.

«Kõige tähtsam ongi, et abivajaja peab ise abi otsima,» lausus Taimre. Selleks peab toitumisega kimpus inimene aru saama, et midagi on viga ja tasub oma käitumist muuta.

Taimre tõdes, et sageli ei teata ka haiguse võimalikke raskeid tagajärgi, näiteks lastetust. «Haigusest väljatulek on pikk, tekivad kurjad ideed ja tuleb tagasilööke,» lausus ta.

Neiu jälgib praegugi, mida suhu pistab, kuid tervisliku elu nimel. Ta hoidub äärmustesse langemisest, sest toitumishäireid põdenud inimesele on need eriti ohtlikud. «Dieeditada ei tohiks, see on libe rada,» lisas ta. Taimre on kirjutanud söömishäiretest ka oma raamatus «Mu süda kuulub kolmele – toidule, sinule ja minule». Praegu tegeleb ta fitnessiga ning peab blogi «Paljas porgand», kuhu on oodatud ka toitumishäiretega inimeste kirjad.

LISAÜHIK:

Paljudes riikides, isegi nendes, kus söömishäired on haruldased, kasvab pidevalt patsientide hulk. Selline tendents esineb ka Eestis.

Tüüpiliselt avalduvad söömishäired esimest korda lapse- või noorukieas. Ameerika Ühendriikide teadusuuringute järgi esineb söömishäiret 2,7 protsendil 13–18-aastastest. Kõige rohkem esineb noortel häirunud söömiskäitumist, mis võib kujuneda eraldi haiguseks.

Viimastel aastakümnetel on kasvanud söömishäirete anoreksia (anorexia nervosa) ja buliimia (bulimia nervosa) esinemissagedus. Anoreksiat esineb 0,5–3,7 protsendil naistest, buliimiat 1,1–4,2 protsendil.

Söömishäired on rohkem levinud naiste seas, meeste ja naiste suhe on 1:6 kuni 1:10.

Allikas: Henel Paadik

Tagasi üles