Avastati granaatõuna noorendav saladus

Heilika Leinus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Granaatõuna söömine võib aeglustada lihaste nõrgenemist.
Granaatõuna söömine võib aeglustada lihaste nõrgenemist. Foto: OMAR SOBHANI/REUTERS/Scanpix

Šveitsi teadlased avastasid granaatõunast molekuli, mis aitab rakkudel end ühe vananemise kõige olulisema põhjuse vastu kaitsta.

Seni on küll sageli väidetud, et granaatõunad on vananemise vastu imelise mõjuga supertoit, kuid vettpidavat teaduslikku põhjendust sel veel olnud ei ole, vahendab Šveitsis asuv tehnikaülikool École polytechnique fédérale de Lausanne oma kodulehel. Ülikooli teadlased uurisid koostöös ettevõttega Amazentis granaatõunu senisest põhjalikumalt ja avastasid neist molekuli, mida kannavad edasi soolestikus asuvad mikroobid ja mis kaitsevad lihaseid ühe vananemise kõige olulisema põhjuse vastu.

Kui inimene vananeb, siis peavad tema rakud ümber töötlema rakkudes energiat tootvaid mitokondreid. Mitokondrid, mis ei ole enam võimelised oma ülesannet täitma, kogunevad rakus. See mõjutab aastate jooksul nõrgenevate lihaste ja paljude teiste kudede tervist. Kasutuks muutunud mitokondrite kogunemist seostatakse peale selle ka teiste haigustega, nagu näiteks Parkinsoni tõbi.  

Teadlased avastasid molekulid, mis taastab raku võime töödelda ümber vigaseid mitokondreid. Selle molekuli nimi on urolitiin A ja teadlaste sõnul on see tõhus looduslik aine, mille mõju on võimalik mõõta.

Teadlased katsetasid kõigepealt, kuidas mõjub urolitiin A varbussile (Caenorhabditis elegants) ja avastasid, et see molekul tõstab ümarussi eluiga üle 45 protsendi. Seejärel tehti katseid inimesele sarnasemate loomadega. Selgus, et urolitiin A muutis kaheaastased hiired jooksmisel 42 protsenti vastupidavamaks kui hiired, kellele seda ei saanud. Pragu kavandatakse kliinilisi katseid inimestega ja uurimistöö esimesed tulemused on juba avaldatud ajakirjas Nature Medicine.

Teadlaste sõnul on huvitav ka asjaolu, et granaatõunad ei sisalda mitte seda molekuli, vaid selle lähteainet, mille muudavad urolitiin A-ks soolestikus elavad bakterid. Seetõttu sõltub toodetud urolitiin A hulk sooleelustikust ja võib olla erinevate inimeste puhul väga erinev. Mõnede inimeste soolebakterid ei tooda seda üldse, mistõttu võib juhtuda, et granaatõuna mahl ei aita inimest üldse.

Seda probleemi ongi asunud lahendama ettevõte Amazentis, kes on välja töötanud mooduse inimestele sobiliku urolitiin A koguse andmiseks. Praegu katsetatakse seda ravi Euroopa haiglates.

Uurimistöö kaasautori Johan Auwerxi sõnul oleks üllatav, kui selguks, et urolitiin A inimestele ei mõju. «Inimesest evolutsiooniliselt üsna kauged liigid nagu varbuss ja rott reageerivad sellele ainele sama moodi. See on hea viide sellele, et tegemist on elusorganismides toimivale olulisele protsessile.»

Uurimistöö kaasautori ja Amazentise tegevjuhi Chris Rinschi hinnangul saab aine mõju seletada miljoneid aastaid toimunud evolutsiooniga, mille käigus olid soodsamas olukorras elusolendid, kes tarbisid urolitiin A lähteainet ja kelle soolestikus elasid ka bakterid, kes muudavad selle vananemist aeglustavaks aineks. Lisaks granaatõuntele leidub urolitiin A lähteainet ka paljudes pähklites ja marjades. Rinschi sõnul on uurijate eesmärk anda kõigile inimestele võimalus urolitiin A abil vananemist aeglustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles