Noor naine võitles aastaid oksendamishirmuga

Maiken Mägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Panther Media/Scanpix

Lapseeast saati oksendamisfoobia all kannatanud naine sai hirmust lõpuks jagu ning on valmis koos abikaasaga peret looma.

24-aastane Chelsie Skroback kannatas nelja-aastasest saati emetofoobia all, mis tähendab ekstreemset hirmu oksendamise ees, vahendab Daily Mail. Nooremana võis ta kasutada üle kümne käte desinfitseerimise vahendi päevas, et iga hinna eest pisikuid vältida.

Ta elas pidevas hirmus, kartes haigeks jääda ning oksendavate inimestega kokku puutuda. Selle tulemusel hoidus ta ka eakaaslastega lähemalt suhtlemast ning oli hirmul arstide, lõbustusparkide, auto- ja lennukisõidu ees. Tüdruk tarbis vaid enda jaoks ohutuid toite, mis ei põhjustaks tal oksendamist.

«Suurim hirm minus vallandus siis, kui keegi teatas, et ei tunne end hästi ning hakkas köhima. Mu adrenaliin tõusis tunduvalt ka siis, kui nägin kedagi autot tee äärde parkimas,» kirjeldas ta.

18-aastasena rääkis Skroback oma hirmust vanematele, kuid nad pidasid seda lihtsalt ülereageerimiseks.  Naine oli ka ülitundlik pea- ja kõhuvalude osas, kuna need võisid märku anda peatsest haigusest. «Viimati olin haige keskkooli ajal ning mõtlesin, et see polnudki nii hull, kuid paari nädala pärast oli foobia ja ärevus taas tagasi,» märkis ta. Foobia kasvas niivõrd suureks, et kord autoga sõites püüdis ta sellest välja hüpata, kuna tema õde teatas, et ei tunne end hästi.

Ülikoolis tutvus Skroback oma praeguse abikaasa Brianiga, kes suutis naise hirme taltsutada. Skroback adus oma foobia täit tõsidust siis, kui Brian haigestus noroviirusse. «Ta oli nii haige ning mina suutsin vaid mõelda, et olen aegade halvim tüdruksõber, kuna ei suutnud tema juures viibida. Samas terve see aeg tundis ta huvi, kuidas hoopis mina ennast tunnen,» kirjeldas naine.

Kui naine oma pikaaegse elukaaslase Brianiga abiellus, otsustas ta ka oma hirmud ületada, et suudaks edaspidi nii mehe kui nende tulevaste laste tervise eest hoolt kanda. Praeguseks on ta mitu aastat võtnud osa kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, mis on aidanud vähendada tema ärevushooge.

Abiellumise järgselt otsustas ta proovida mälutehnikat, mis vähendab häirivate mälestuste osakaalu ajus ning nende mõju psüühikale. Möödunud aastal märkas ta suurt erinevust oma käitumises. Kui naine nõustus olema sõbranna tütrele lapsehoidjaks, sai tema õudusunenägu teoks – laps oksendas autosse.

«Taipasin, et ma polnudki juhtunu tõttu väga ärevuses. Tundsin end küll veidi rahutult, kuid mõistsin, et tegelikult on kõik korras,» rääkis ta. Ta oli ka võimeline paanitsemata lapsehoidmist jätkama. Skroback pidas seda suureks saavutuseks, et ta suutis pärast juhtunut normaalselt süüa ning last hüvastijätuks kallistadagi.

«Sel hetkel mõistsin, et olen veel lähemal emakssaamisele. Abikaasa oli minu üle kirjeldamatult uhke – ma vajasin seda muutust nii enda kui ka meie pere ja tuleviku jaoks,» sõnas Skroback.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles