Mao vähendamise operatsiooni järel oma kaalu 200 kilo pealt 128 peale saanud Madis Sillo rääkis, et vahepeal oli tal tunne, et ei jaksa enam elada ja pähe kippusid kõige mustemad mõtted.
Madis Sillo: ma ei jaksanud enam elada
29. jaanuar 2011, 12:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei jaksanud enam õues kaevust vett tuua, kõndisin 25 meetrit ja siis pidin tingimata kännu peal puhkama – jalad lihtsalt ei kandnud enam,» meenutas mees koledaid aegu. Ka muru niites tuli vahepeal taburetil istuda. Lisaks kimbutasid teda mädapaised ja haaavandid, suhkrutõve pärast tuli pidevalt tablette võtta.
Madis üritas korduvalt kaalus alla võtta ja kahel korral sai selle ka 150 kg peale, hiljem tuli aga veel rohkem tagasi. Kui kehakaal 198 peale ronis, oli ta lõplikult murdumas. Tuhat krooni maksnud süstid ajasid organismi ainevahetuse täiesti sassi. Seejärel otsustaski ta noa alla minna.
Täna on mees elurõõmu täis. Ehkki ka nüüd on ta mõõtmetelt suur (ja suur on ta kogu elu olnud), teeb ta koos koeraga metsas pikki jalutuskäike. Suhkur on normis ja paised kadunud. Ka abikaasa on õnnelik ja ütleb, et sai oma mehe tagasi.
Muidugi tuli lõikuse järel söömisharjumusi muuta. Madis ostis väikese panni ja supikausi, millest talle nüüd piisab. Nälga mees igal juhul ei kannata. «Ega ma palju tahagi, kui üle söön, hakkab paha,» lausus ta.
Sillo pääses muu hulgas ka diabeedist, sest veresuhkur läks normi. Ta peab nüüd vaid iga kuu ühe vitamiinisüsti saama. «Kõik on võimalik, kui hea tahtmine ja head arstid,» sõnas mees. Ta on tänulik doktor Ilmar Kaurile, kes teda lõikas.