Noorukeid hakatakse läkaköha vastu vaktsineerima

Foto: Caro / Teschner

Sotsiaalministeeriumis valminud immuniseerimiskava täiendus näeb ette 15-17 aasta vanuste noorukite täiendava revaktsineerimise läkaköha vastu.

Läkaköha on äge hingamisteede nakkushaigus, mida iseloomustavad pikka aega, nädalaid ja isegi kuid kestvad köhahood. Haigus võib tüsistuda ägeda hingamispuudulikkuse, kopsupõletiku või harvem entsefalopaatiaga.

Läkaköha tekitaja levib inimeselt inimesele piisknakkusena. See on väga kergesti nakkav haiguse varajases staadiumis ja esimese kahe nädala jooksul, mil nakatub kuni 90 protsenti läkaköha vastu vaktsineerimata haigega kokkupuutunud inimestest.

Haiguse inkubatsiooniperiood on keskmiselt 7-10 päeva, ulatudes 5 kuni 21 päevani. Läkaköha on eriti ohtlik imikutele, enamus läkaköhast põhjustatud surmajuhte on alla 3 kuu vanuste imikute hulgas. Läkaköha läbipõdemise järgne immuunsus ei ole eluaegne ja läkaköha võib elu jooksul põdeda rohkem kui üks kord.

Läkaköha vastu hakati Eestis lapsi vaktsineerima 1957. aastal, millele järgnes oluline haigestumise langus. Enne vaktsineerimise alustamist oli haigestumine läkaköhasse Eestis üle 100 juhu 100 000 elaniku kohta aastas, mis langes 3,8 haigusjuhuni aastatel 1972.-1981.

Viimane läkaköhast tingitud surmajuht registreeriti Eestis 2007. aastal (ühekuune vaktsineerimata laps perekonnast, kus varem haigestusid kaks perekonnaliiget). Laste vaktsineerimine on vähendanud läkaköhasse haigestumist ligikaudu 150 korda. Läkaköha vastu vaktsineeritud lastel ja täiskasvanutel on haigestumisel haiguse kulg kergem ja sageli ebatüüpiline.

Viimastel aastatel on läkaköhasse haigestumine pidevalt suurenenud - 2008. aastal registreeriti 36,2 juhtu, 2009. aastal 46,9 juhtu ning 2010. aastal 96,6 juhtu 100 000 elaniku kohta. Samuti on haigestumise vanuselises struktuuris toimunud nihe vanemaealiste suunas. Kui 1999. a. oli läkaköha haigestunute keskmine vanus Eestis 8,6 aastat, siis 2009. aastal oli see 20,9 aastat.

Üle 15-aastaste ja täiskasvanute osakaal haigestunute hulgas on suurenenud 40 protsentini. 2010. aastal moodustasid teismelised ja noored täiskasvanud vanuses 15-19. aastat 23 protsenti haigestunute üldarvust, 2009. a. oli vastav näitaja 14.

Läkaköha haigestumise tõus ühelt poolt ning teisalt haigestunute vanuselise struktuuri muutus Eestis on tinginud vajaduse senise immuniseerimiskava ülevaatamiseks. Läkaköha vaktsineerimise järgselt tekkinud immuunsus ei ole eluaegne, seetõttu manustatakse kehtiva immuniseerimiskava järgi kokku viis vaktsiinidoosi, neist esimene 3-kuuselt ning viimane 6-7 aasta vanuselt.

Läkaköha vaktsineerimise järgselt ei pruugi immuunsus kesta üle 5-7 aasta. Seetõttu on noorukite revaktsineerimine läkaköha vastu vajalik, et pidurdada läkaköha levikut, vähendada haigestumist ja vältida haiguspuhanguid õppekollektiivides. Noorukite revaktsineerimine läkaköha vastu aitab kaudselt vähendada haiguse üldist levikut ja haigestumist ka teistes vanuserühmades.

Immuniseerimiskava alusel vaktsineeritakse Eestis praegu riigi kulul elanikke kindlaksmääratud ajavahemikega kümne alljärgneva vaktsiin-välditava nakkushaiguse vastu:

1) tuberkuloos;
2) B-viirushepatiit;
3) difteeria;
4) teetanus;
5) läkaköha;
6) poliomüeliit;
7) leetrid;
8) punetised;
9) mumps;
10) Hemofilus influenza b-tüüp.