Solidaarsuse säilimine ravikindlustuses on võtmetähtsusega (1)

, haigekassa tervishoiu- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia

Eesti tervishoiusüsteemi toimivus ja jätkusuutlikkus on viimasel ajal saanud palju tähelepanu, arvamusi on vastakaid. Ravikindlustuse erinevate tahkude mõistmist ja solidaarse ravikindlustuse jätkusuutlikkust saab selgitada ühiskondlikke kokkulepete valguses.

Ravikindlustus sarnaneb oma olemuselt igale teisele kindlustusliigile. Kodu- või liikluskindlustuse puhul tasub inimene kindlustusmakseid, et õnnetuse korral oleks tagatud vajalik finantsiline tugi ootamatult tekkinud ning sageli märkimisväärselt suurte kulutuste katmiseks. Ravikindlustus toimib sarnaselt, kuid selle erinevusega, et inimese panus süsteemi ehk kindlustusmakse ei sõltu tema hinnatud terviseriskist, vaid palgatulult arvestatavast sotsiaalmaksust.

Teine erinevus tavapärasest kodu- või liikluskindlustusest seisneb väljamaksetes – kogutud ühisest „kassast“ kompenseeritakse raviteenuseid mitte ainult neile, kes täna sissemakseid teevad, vaid tervishoiuteenused on tagatud ka neile, kes sotsiaalmaksu ei maksa – lapsed, pensionärid, kodus väikelapsi kasvatavad emad, töötud, rasedad. Süsteemi panustavad need, kes ise vajavad kindlustuse väljamakseid ehk raviteenuseid suhteliselt vähe (tööealine täiskasvanud elanikkond), kuid kes toetavad maksetega oma lapsi, vanemaid ja vanavanemaid. Tänane tööealine elanikkond kasutab ise teenuseid ja ravimeid rohkem tõenäoliselt siis, kui ta enam süsteemi ei panusta. Selles seisnebki solidaarse ravikindlustuse tugevus – kellegi panus süsteemi ega ka juurdepääs vajaminevale abile ei sõltu vanusest, sissetulekust või terviseriskidest. Kaitse on tagatud kõigile võrdselt.

Tänase seadusandluse kohaselt maksab iga kindlustatu ravikindlustuse eest ainult töötamise ajal 13% oma töötasust. Makseid teostab inimese eest tema tööandja. Ravikindlustusse tehtud sissemaksete eest tagab haigekassa kindlustuskaitse – haigestumise korral raviteenuste eest, retseptiravimite vajadusel nende kompenseerimise ette nähtud ulatuses, ajutise töövõimetuse korral rahalised väljamaksed jm.

Ravikindlustuse toimimiseks on hädavajalik määratleda teenuste osutajad ning teenustepakett

Et tagada kogutud vahendite sihipärane ja läbipaistev kasutus, on väga oluline kokku leppida, mida ravikindlustus katab ning kui suures ulatuses. Need põhimõtted on kehtestatud seaduste jt õigusaktidega.

Neis on täpselt fikseeritud haigekassa poolt hüvitatavate teenuste ja soodusravimite loetelu ning nende hinnad, samuti rahaliste hüvitiste määrad ja nende maksmise põhimõtted.

Teenuste loetelu ja hinnakirja alusel osutavad haiglad, perearstid jt patsientidele tervishoiuteenuseid ning nende arved edastatakse haigekassale. Tasumise eelduseks on leping haigekassa ja raviasutuse vahel.

Ravi rahastamise lepingud loovad kindlustunde, et inimestele on tagatud tervishoiuteenuste kättesaadavus juhul kui ilmneb n-ö kindlustusjuhtum ehk tekib vajadus külastada arsti. Lepingud sõlmitakse kuni 5 aastaks ning rahalised mahud lepitakse kokku iga-aastaselt.

Kogu ühisoknna jaoks tervikuna, ning ka haigekassa seisukohast on väga oluline, et kõigil arstlikel erialadel on olemas kvaliteetset ravi tagavate meditsiinitöötajate, vajaliku tehnika ja teenuseosutamiseks vajalike ruumidega komplekteeritud raviasutused, kes muuhulgas võtavad vastutuse ööpäevaringse erakorralise abi tagamisel. Ilma selleta ei ole võimalik efektiivne, kvaliteetne tervishoid ning solidaarne ravikindlustus. Seega peab haigekassal olema strateegiliste partnerite võrk, kellega sõlmitavad ravi rahastamise lepingud tagavad kindlustatutele vajaliku kindlustuskaitse ehk tervishoiuteenuste kättesaadavuse.

 Haigekassa eelarve peab tagama teenuste stabiilse kättesaadavuse

Nii nagu ka iga teise kindlustuse puhul, ei saa ka ravikindlustuses kindlustusandja mitte kunagi päris täpselt ette määrata ilmnevate kindlustusjuhtumite koguarvu ja seega ka välja makstavate kindlustushüvitiste kogumahtu. Kindlustuse eesmärk ongi määramatusega kaasnevate (finants)riskide mõju vähendamine kindlustatutele. On selge, et kindlustuse puhul ei saa tekkida olukorda, kus kindlustusettevõte ei ole suuteline täitma oma kohustusi olukorras, kus kindlustusjuhtumeid ilmnes oodatust rohkem. Haigekassa seisukohalt ongi selliste juhtumite tarvis moodustatud reservid.

Kindlustusperioodil ei ole paketi muutmine, näiteks hinnakirja muutmise teel, reeglina lubatav ega aktsepteeritav. Ravikindlustuses raskendaks selline lähenemine väga oluliselt raviprotsessi. Kindlustuspaketis on loomulikult võimalik teha jooksvaid muudatusi näiteks soodusravimite nimekirja regulaarse korrastamisega - halvendamata seejuures patsientide olukorda - ning ka ajutise töövõimatuse hüvitisi sätestavate reeglite muutmisega. Kuid kindlustuslepingu põhimõtete kohaselt ei ole võimalik jätta osa patsiente kindlustusperioodil lihtsalt ilma ambulatoorsetest soodusravimitest – see oleks ka otseses vastuolus patsientide võrdse kohtlemise põhimõtetega.

Ravikindlustuse vahendeid ei saa kasutada muudel eesmärkidel kui kindlustatute jaoks – seetõttu on haigekassa reservide kasutamine eelarveliste kõikumiste korral võrreldav „dividendide maksmisega“ haigekassa kindlustatutele kui mittetulundusliku kindlustusseltsi osanikele. Et kasutada jaotamata tulemit efektiivseimalt ravikindlustatute hüvanguks, otsustab selle kasutusele võtmise vajaduse nõukogu, sealjuures kindlatel tingimustel – eelmiste perioodide jaotamata tulemit on lubatud kasutusele võtta kuni 30% ulatuses, kuid mitte rohkem kui 7% eelmisel kalendriaastal eelarves ettenähtud tervishoiuteenuste kuludest.

Solidaarne süsteem on elanikkonnale tõhusaim

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on tervishoiule eraldatavate vahendite osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP) oluline tegur, mis selgitab näiteks oodatava keskmise eluea erinevust Eesti ja Sloveenia vahel. Sloveenias on tervishoiule eraldavate vahendite osakaal SKPst suurem kui Eestis ning ka oodatav eluiga on pikem. Seepärast on oluline aktsepteerida seost tõenduspõhiste ja kulutõhusate tervishoiuteenuste ning ravimite pakkumise optimaalse mahu, inimeste oodatava eluea ja tervena ning töövõimelisena elatud eluaastate vahel. Samuti võib väita, et solidaarsel kindlustusel põhinev tervishoiusüsteem on üldiselt ühiskonna kui terviku jaoks kulutõhusamaid viise tervishoiuteenuste pakkumiseks ja ravi korraldamiseks.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles