Uuringust selgus, et suur osa rinnavähijuhtudest avastati sümptomite ilmnemisel või juhuslikult ning palju väiksem osa mammograafial.
Suur osa rinnavähijuhtumitest avastatakse juhuslikult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi rinnavähi sõeluuringuga alustati Eestis üle kümne aasta tagasi pärast testprojekte ja varajase avastamise programme, käivitus sõeluuringute registri töö alles eelmisel aastal, kirjutavad Terviseinfo lehel terivse arengu instituudi spetsialistid.
Sõeluuringute registri puudumise tõttu puudub meil veel täpne registripõhine ülevaade, mis viisil Eestis rinnavähki avastatakse ja milline osa selles on sõeluuringul. Sellekohast teavet annab aga ajakirjas Women&Health avaldatud artikkel, milles analüüsiti rinnavähi avastamisviise ja varasemat mammograafia kasutamist rinnavähi diagnoosiga naiste seas Eestis.
Vastav uuring tehti Tervise Arengu Instituudi (TAI) epidemioloogia ja biostatistika osakonna, Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) ning Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) koostöös. Uuringusse kutsuti aastatel 2008-2010 PERHis või TÜKis rinnavähi diagnoosi saanud naised. Uuringust jäid välja patsiendid, kes ei saanud ravi ülalnimetatud haiglates, kelle tervis ei võimaldanud küsimustele vastata, kes keeldusid ise või kelle raviarst ei nõustunud nende osalemisega. Seetõttu on uuritavate hulgas vähem neljandas staadiumis diagnoositud juhte kui vähiregistri andmete põhjal eeldada võis. Lõplikku uuringurühma kuulus 977 naist, kellel histoloogiliselt kinnitatud esmane rinnavähk diagnoositi vanuses 23-92 aastat (mediaanvanus 60 aastat). Patsiente küsitlesid vastava väljaõppe saanud medõed haiglas vahetult enne või pärast esimest operatsiooni või keemiaravi ajal.
Uuringus selgitati välja, kas ja kui palju olid naised teinud mammogramme enne rinnavähi avastamist (s.t arvesse ei võetud antud haiguse diagnoosimiseks tehtud mammogramme). Ainult veidi üle poole (52%) patsientidest oli teinud varem vähemalt ühe mammogrammi ja see näitaja varieerus oluliselt vanuseti. Nagu ka eeldada võis, olid kõige rohkem (76%) varem mammograafias käinud sõeluuringu vanuserühma kuulujad (50-62aastased). Samas, 63-74aastaste naiste seas oli vastav näitaja 46%, alla 50aastaste seas 36% ja 75aastaste ning vanemate seas vaid 27%. Hariduse järgi oli vähemalt ühe mammogrammi teinud naisi enim kõrgharitute seas (58%), kellele järgnesid keskharidusega naised (55%). Alg- ja põhiharidusega naiste seas oli vähemalt ühe mammogrammi teinud vaid 33%. Samuti olid mammograafial rohkem käinud naised, kel oli esinenud healoomulist rinnapatoloogiat (71%), kes olid saanud hormoonasendusravi (80%) või kelle esimese astme sugulased (ema, õde, tütar) olid põdenud rinnavähki (66%). Mainitud tegurid olid kõik statistiliselt olulisel määral seotud varasema mammograafia kasutamisega. Seost ei ilmnenud elukoha, rahvuse ega majandusliku olukorraga.
Mammograafia kasutamise kohta rahvastikus on olemas andmed Eesti täiskasvanute tervisekäitumisuuringust. Selle uuringu andmetel ei olnud 2008. aastal 50-64aastastest naistest elu jooksul mitte ühtegi mammogrammi teinud 19%, aastaks 2012 oli see näitaja vähenenud 12%ni. Samas, 2014. aastal avaldatud Euroopa terviseuuringu tulemuste kohaselt ei olnud Eestis 50-69aastaste naiste seas ühtegi mammogrammi teinud 37%, mis oli palju suurem kui paljudes Lääne-Euroopa riikides (enamikus riikides 10% või vähem).
Suurem osa juhtudest avastati juhuslikult või sümptomite ilmnemisel
Arvestades eeltoodut ei tule üllatusena, et kõigist uuringusse kaasatud rinnavähijuhtudest 78% avastati sümptomite ilmnemisel või juhuslikult (72% naise enda või tema partneri poolt, 6% arsti poolt juhuleiuna) ja ainult 22% mammograafial (sõeluuringul 16%, muul profülaktilisel eemärgil tehtud mammograafial 6%). Tõenäosus rinnavähi avastamiseks mammograafial oli sõeluuringu vanuserühma kuulujatel oluliselt suurem kui noorematel või vanematel naistel. Samuti avastati rinnavähk mammograafial oluliselt suurema tõenäosusega kõrgharidusega naistel võrreldes madalama haridustasemega naistega, rasvunutel (KMI 35 ja rohkem) võrreldes normaalkaalus naistega, kunagi hormoonasendusravi saanutel võrreldes seda ravi mittesaanud naistega ja varem vähemalt kaks korda mammogrammi teinud naistel võrreldes nendega, kes olid teinud seda ainult ühe korra või üldse mitte. Lõplikus analüüsis jäid mammograafial avastamise tõenäosuse peamisteks mõjuriteks vanus, varem tehtud mammogrammide arv ja kaaluindeks. Just sõeluuringu vanuserühmast välja jäävatel naistel ilmnes oluline seos varem tehtud mammogrammide arvuga - mida vähem oli varem mammogramme tehtud, seda väiksem oli tõenäosus rinnavähi avastamiseks mammograafial.
Sõeluuringu vanuserühma (50-62 aastat) eraldi analüüsides selgus, et 39% rinnavähkidest avastati naiste sõnul just sõeluuringul. Sõeluuringul avastamise tõenäosus oli suurem vanematel naistel (iga vanusele lisanduva aastaga suurenes sõeluuringul avastamise tõenäosus 10%), samuti rasvunutel võrreldes normaalkaalus naistega. Oluliselt väiksem tõenäosus sõeluuringul avastamiseks ilmnes Ida-Virumaal elavatel naistel võrreldes Tallinnas ja Harjumaal elavate naistega.
Rasvunud naistel avastatakse ka mujal suur osa rinnavähist mammograafial, kuna kasvaja avastamine rinna palpeerimisel on neil raskendatud. Ilmselt peaks perearste ja günekolooge julgustama rasvunud naisi kindlasti saatma vastavat uuringut tegema, mitte piirduma ainult rinna palpeerimisega. Rohkem peaks probleemist teavitama ka naisi endid, et nad julgeksid arstilt küsida saatekirja mammograafiasse. Kindlasti tuleks rohkem ja kuuldavamalt/nähtavamalt selgitada, et mammogrammi saavad teha ka sõeluuringu sihtrühma mittekuuluvad naised ja arsti saatekirjaga on see uuring tasuta. Teatud piirkondlik erinevus sõeluuringul avastatud rinnavähkide osas võib olla tingitud erinevast võimalusest kasutada tervishoiuteenuseid. Näiteks Kirde-Eestis on mammograafiat võimalik teha mitmes kohas, kuid kui vastav info pole naistele selgelt esitatud ja lihtsalt kättesaadav, uuringupaika minek tundub keeruline, sõidukulu liiga suur. Antud piirkonnas võib oma osa olla ka venekeelse üldise tervisealase teavitustöö vähesusel.
Mammograafial avastatud rinnavähkidest ligi pooled on esimeses staadiumis
Väga ilmekalt tuli uuringus esile esmase rinnavähi avastamisviisi mõju vähi staadiumile diagnoosimisel. Kõigist rinnavähkidest, mis avastati sümptomite ilmnemisel või juhuslikult, diagnoositi esimeses ehk väga varases staadiumis 22% ja kolmandas/neljandas ehk hilises staadiumis 32%. Mammograafial avastatud rinnavähkidest diagnoositi aga ligi pooled (46%) esimeses staadiumis ja ainult 10% kolmandas/ neljandas staadiumis.
Kirjeldatud uuringu tulemused näitasid vähest mammograafia kasutamist Eesti naiste hulgas ning väga suure osa rinnavähi esmast avastamist naiste endi poolt, seega siis, kui haiguse sümptomid on juba ilmnenud. Viimase üleeuroopalise uuringu andmetel oli rinnavähi viie aasta elulemus Eestis ligi 10% madalam kui Euroopas keskmiselt ja suures osas on see tingitud haiguse hilisest diagnoosimisest. Mammograafia vähene kasutamine vanemate naiste seas on kindlasti üks põhjus, miks Eestis diagnoositakse nendes vanuserühmades rinnavähki hilisstaadiumites rohkem kui noorematel ja ka nende elulemus on seetõttu halvem.
Olukorra parandamiseks tuleb riiklikul tasemel kindlasti leida võimalus sõeluuringurühma ülemist vanusepiiri tõsta praeguselt 62 .eluaastalt 69. aastani, mis on kogu Euroopas soovitatav vanusepiir ning võimaldada sõeluuringus osalemine ka tervisekindlustuseta naistele (2012. aastal oli neid 50-59aastaste naiste seas 5%).
Erilist tähelepanu tuleks kõigil sõeluuringu korraldusega seotud isikutel ja ametkondadel pöörata sõeluuringus osalemismäära kiirele ja tulemuslikule tõstmisele. 2005. ja 2006. aastal osales uuringul ainult 50% kutsututest. Kui kirjeldatud uurimistulemuste kohaselt avastati Eestis sõeluuringul 16% kõigist rinnavähijuhtudest, siis Soomes aastatel 2008-2009 oli vastav näitaja 27%. Samuti tuleks laiendada profülaktiliste mammogrammide tegemist vanemate naiste hulgas, kes ei kuulu enam sõeluuringu vanuserühma. Nooremate naiste puhul tuleks mammogrammi vajadus otsustada lähtudes tema rinnavähiriskist.
Kindlasti võiksid vastava uuringuga varem alustada naised, kelle lähisugulased on haigestunud rinnavähki nooremas eas. Võtmeroll naiste personaalsel teavitamisel sõeluuringus osalemise vajalikkusest ja (eriti vanematele naistele) selgitamisel, kuidas ja kus saab mammogrammi teha, on günekoloogidel ja perearstidel.
Riiklikus teavitustöös tuleks rohkem tähelepanu pöörata sellele, et see kõnetaks just seda vanuserühma, kellele teavitus on suunatud ja julgustaks neid igati uuringule pöörduma.
Teadlikkuse tõstmise suurt tähtsust tõestab ilmekalt see, et rinnaprobleemidest teadlikud naised, näiteks kellel endal või lähisugulastel on esinenud varem mingi rinnapatoloogia, on teinud rohkem mammogramme.
Seega näitas uuring, et mammograafial avastamise osakaalu suurendamine aitaks seda haigust avastada varasemas staadiumis ja parandada ravitulemusi. Kindlasti tuleb aga rõhutada, et sümptomite ilmnemisel on ääretult oluline kiiresti arsti poole pöörduda.