Uuringud näitavad, et elu jooksul kannatab ärevushäire all vähemalt kümme protsenti inimestest, kuid kaugeltki mitte kõik selle haigusega kimpus olijad ei pöördu ravi saamiseks arsti juurde. Sageli esineb ärevust näiteks sportlastel, kes peavad pidevalt teistega võistlema.
Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhi Andres Lehtmetsa sõnu võib ärevus olla tajutav väga erineval viisil. Näiteks võib inimene tunda kõhus kripeldust, pinget peas või mõnes kehaosas, ta võib hakata higistama ja tema süda kloppima, tekkida võivad ka näiteks iiveldus, muremõtted ja surmahirm.
Evolutsiooniliselt on ärevusel Lehtmetsa sõnul olnud täita oluline roll. «Kui meie eellased ei oleks ärevust tundnud, siis oleks nad nahka pandud. Ärevus on aidanud ellu jääda, sest aitab koondada tähelepanu ohtlikust olukorrast väljapääsu otsimisele,» selgitas Lehtmets. Ta lisas, et elu jooksul on sellist ärevust tundnud kõik inimesed, näiteks enne eksamit või sünnipäeva, kuid ka enne olulist spordivõistlust.
Arsti poole tuleks tohtri sõnul pöörduda siis, kui ärevus hakkab igapäevaelu häirima. Näiteks, kui inimene ei suuda enam muremõtete tõttu uinuda või hakkab ärevust tekitavaid olukordi – nagu teiste inimestega rääkimine, söömine või tööl käimine – täiesti vältima. Uuringute põhjal põeb ärevushäiret elu jooksul 10–28 protsenti inimestest, kuid kaugeltki mitte kõik neist ei jõua arsti juurde.
Võistlusmoment tekitab ärevust
Ärevusel võib olla väga palju põhjusi. Psühhoterapeut Edith Herkeli sõnul on ärevusega tulnud rinda pista ka paljudel sportlastel, kellel sageli tekitab ärevust võistlusmoment. Näiteks lootustandev Eesti sportlane Hans-Christian Hausberg on avalikult rääkinud, et möödunud suvel oli ta kimpus ärevushäirega. Sellest, kes tema patsientidest ärevushäire käes kannatavad, Herkel aga rääkida ei saa, sest tal on kohustus hoida sportlaste saladust.
«Kui inimene on väga ärev, siis halvab ärevus aju töö ja kõik teadmised, mis meil on, ei ole meile enam kättesaadavad, sest kogu organism töötab selle kallal, et ärevust maandada,» rääkis Herkel. Ärevuse langedes muutuvad teadmised taas kättesaadavaks. «Eksamiruumist välja astudes võib näiteks korraga õige vastus meelde tulla, ja me mõtleme, et ah, tegelikult ma teadsin ju vastust väga hästi,» rääkis Herkel.
Selleks, et saavutada kas spordis või mõnes tavaelus olulises olukorras parim tulemus, peab psühhoterapeudi sõnul ärevus olema optimaalne. «Kui ärevus on piisav, siis kannustab ta võtma kasutusele kõiki ressursse, et olukorraga toime tulla, aga kui ärevust on liiga palju, siis see nii-öelda ujutab inimese üle,» rääkis Herkel. «Kui erutus on optimaalne, siis on sooritus justkui kirss tordi peal ja parimates trennides saavutatule tuleb väike ekstra juurde. Sageli võib pealtvaatajate julgustus ja võistlusolukord sooritusele kaasa aidata. Kui inimene on aga enda suhtes väga nõudlik, siis kaob ära tunne, et ma saan hakkama, teen ja lendan ja sooritus ei tule hea, sest ära kaovad ka keskendumisvõime ja tehnika kohta omandatud teadmised,» selgitas psühholoog.
Tema sõnul on oma ärevustasemete tundmaõppimine sportlasele elutähtis,» rääkis Herkel. Ta lisas, et nii nagu lihaste harjutamiseks ja tehnika lihvimiseks on palju võtteid, on ka optimaalse ärevustaseme saavutamiseks väga palju nippe. «Osa sportlasi nii-öelda pumpavad end enne võistlust üles, ütlevad midagi või stimuleerivad keha. Teised aga kuulavad muusikat või püüavad ärevust mõnel muul viisil alla tõmmata,» tõi Herkel näiteid. Seejuures võivad treener ja psühholoogid sportlasele suureks abiks olla.
Pakk piima või abieluettepanek
Nagu iga teine inimene, vajab ka sportlane Herkeli sõnul elus kindlustunnet ja stabiilsust. Sportlikud tulemused lähevad aga stabiilseks siis, kui paigas on nii füüsiline kui ka vaimne tehnika. «Seda sportlased väga hindavad, sest siis ei ole kõrgeid kukkumisi, mis mõjuvad halvasti enesehinnangule ja võivad võtta ära motivatsiooni spordiga tegeleda. Tähtis on, et sportlane tunneb, et on oma kehas peremees ja kontrollib oma sooritust,» rääkis psühholoog.
See, kui palju ebaõnnestumine sportlase karjääri ja enesehinnangut mõjutab, sõltub Herkeli sõnul sageli sellest, mis kaalul oli. «Kui sportlane läheb hommikul trenni ja saab kehva tulemuse, siis ei ole sellest midagi hullu, sest vigadest saab õppida. Kui ta kukub aga läbi olümpiamängudel, milleks ta on neli aastat harjutanud, siis võib see tema enesehinnangule hävitavalt mõjuda.
Neid olukordi võiks Herkeli hinnangul võrrelda näiteks poest piima ostmise ja kallimale abieluettepaneku tegemisega. «Kui lähen poodi ja tahan piima osta, aga seda seal parajasti ei ole, siis olen ehk nördinud, aga lähen kas teise poodi või lähen järgmisel päeval tagasi. Kui aga teen kallimale abieluettepaneku ja saan tõrjuva vastuse, siis võib see inimese enesehinnangule mõjuda hävitavalt. Sel juhul on kaalul palju rohkem, kogu olukord on emotsionaalselt palju rohkem laetud. Pealegi on kõigel, mis puudutab meie minapilti, otsetee meie enesehinnangusse,» selgitas psühholoog.
Teistest inimestest eristab tippsportlast Herkeli sõnul siiski see, et ta võistleb kogu aeg teistega ja see tekitab alati ärevust. «Kui hobisportlane läheb jooksma ja tal ei tule head tulemust, siis läheb ta homme jälle ja rõõmustab edusammude üle. Kui sportlane soovitud tulemust ei saavuta, siis võib sellest sõltuda tema sissetulek, koht meeskonnas ja võimalus pääseda olulistele võistlustele,» rääkis ta. «Ajutine stress võib olla kasulik, kuid krooniline stress kahjustab tervist, ükskõik mis elualal inimene töötab,» rõhutas psühholoog.
Lähedaste toetus on väga oluline
Selleks, et tippu jõuda, peab inimesel Herkeli sõnul olema piisavalt tugev närvisüsteem, sest enne tuleb alati läbi elada hulk ebaõnnestumisi ja kaotusi. «Kõik oleneb sellest, kuidas inimene sündmust tõlgendab ja tajub ja palju ta neist õppida suudab. Kui sportlane ei tule toime kaotuse, pettumuse, kurbuse, lootusetuse ega teiste sarnaste tunnetega, siis rikuvad need ära kõik järgmised võistlused ja motivatsioon kaob,» ütles ta.
Läbikukkumistega toimetulekuks, vajab sportlane, nagu iga teinegi inimene, toetavat peret ja palju psühholoogilisi kaitsemehhanisme, mis on kõigile inimetele looduse poolt kaasa antud. «Osa inimesi kasutab rohkem kaitsemehhanisme ja neil on raskete olukordadega ka kergem toime tulla, kui neil, kes kasutavad enda kaitsmiseks vaid mõnd psühholoogilist võtet,» selgitas Herkel. Piltlikult öeldes võiks kaitsemehhanisme psühholoogi sõnul võrrelda tööriistakastiga, millest osa inimesi kasutab probleemide lahendamiseks vaid saagi ja haamrit, kuid teised ka näiteks kruvikeerajat ja pintsette.
Sportlase elus mängib Herkeli sõnul väga olulist rolli tema treener. Kui suhted treeneriga ei ole head, siis on see oluline stressiallikas, samas kui hea suhe treeneriga aitab saavutusele kaasa. «Väga oluline on ka, kuidas treener suudab sportlase tundeid vastu võtta,» lisas psühholoog. «Väga oluline on, et ta ei viskaks neid sportlasele pettumusena tagasi.»
Keerulises olukorras on Herkeli sõnul näiteks sportlased, kelle isa või ema on ka nende treener. «Ühelt poolt annab pere toetus noorele sportlasele võrratult palju juurde, kuid kui tal läheb trennis kehvasti, siis võib spordi tegemine muutuda vaimselt väga keerukaks. Näiteks kui noorel sportlasel läheb trennis kehvasti ja treener ütleb, et ta peab rohkem pingutama, siis ei saa ta treenerist ema juurde koju tulla ja öelda, et küll see treener on ikka nõme, kuigi tegelikult võiks ema lohutusest selles olukorras palju abi olla,» rääkis Herkel.
Raskusi tekitab tema sõnul vahel ka see, et teismelise arengu juurde kuulub soov iseseisvuda ja end vanemate küljest lahti tõmmata, kuid kui ta on vanematega spordi kaudu tihedalt seotud, siis muutub see tunduvalt keerulisemaks. Eesti noortest sportlastest treenivad vanemate käe all näiteks Rasmus Mägi, Kelly Sildaru ja Andrus Veerpalu lapsed. «Sportlased lähevad sageli vanemate jälgedes, nii nagu näiteks ka arstid,» lisas Herkel.
Kui ärevusest saab paanika
Lehtmetsa sõnul jõuavad inimesed ärevusega arsti juurde sageli siis, kui ärevushäirest on saanud paanika. «Kui kõrghoonest alla vaatate, siis saad kohe aru, mis asi on ärevus, aga mõni inimene tunneb seda igapäevaselt,» rääkis tohter. Selline ärevus saavutab väga kiiresti haripunkti. «Sellega kaasneb südamepekslemine, õhupuudus, higistamine, käte värisemine ja tugev hirmutunne. Inimene võib karta näiteks, et kohe juhtub temaga midagi halba, näiteks, et tuleb infarkt või ta läheb kohe hulluks,» selgitas Lehtmets. Paanikahoo leevenemiseks võib kuluda paarkümmend minutit, aga ka mitu tundi. Samas võib ärevus inimesel olla ka pidevalt.
«Sotsiaalärevus võib tekkida näiteks suhtlemisel või avalikkuse ees esinedes, aga alati ei pea sellega arsti poole pöörduma. Abi läheb vaja siis, kui ärevus hakkab igapäevaelu häirima, kas on seda raske taluda või on see seotud muu raskema haigusega,» selgitas Lehtmets. Sel juhul tuleks kõigepealt abi otsida perearstilt, kes selgitab välja, millega tegemist. «Tavaliselt arvatakse näiteks, et süda või kilpnääre on haigeks jäänud, aga tegelikult on põhjus hoopis ärevuses,» rääkis Lehtmets.
Sageli esineb psühhiaatri sõnul inimestel ka niinimetatud lihtfoobiaid, näiteks kardab inimene usse või ämblikke. «Sel juhul on ärevuse tekitajaid võimalik vältida, aga kui teil on kõrgusekartus ja töötate aknapesijana, siis on vaja ärevust ravida,» rääkis Lehtmets.
Ärevuse leevendamiseks võib abi olla nii psühholoogilisest nõustamisest ja teraapiast kui ka ravimitest. «Ravimeid on lihtne määrata, tänapäeva kiire elutempo juures otsivad inimesed lihtsaid lahendusi ja ravimid on väga efektiivsed, kui neid õigesti määrata,» rõhutas arst. Ta hoiatas, et kiiret leevendust pakkuvaid rahusteid ärevushäire vastu pikaajaliselt siiski määrata ei tohiks.
Lihtfoobiate puhul – kui inimene kardab näiteks mõnda tabletti – võib ärevuse raviks Lehtmetsa sõnul piisata ka ühest-kahest raviseansist, kuid tavaliselt kestavad ravikuurid siiski kuus kuni üheksa kuud ja üksnes tablettidest tavaliselt ei aita. Pikaajaliste muutuste esilekutsumiseks on sageli vaja muuta käitumismudeleid, mis võivad pärineda juba lapsepõlvest ja olla seotud kasvatusega.
Infokast 1:
Andres Lehtmets
Edith Herkel
Infokast 2
Ärevushäire tunnused: