Vastsündinute intensiivravi osakond on täis väikeseid, haavatavaid ja kriitiliselt haigeid imikuid, hirmunud ning ärevil vanemaid ja tööga hõivatud arste ning õdesid.
Mis juhtub, kui lapsevanemad käituvad haiglas ebaviisakalt?
1. märts 2017, 19:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iisraelis läbi viidud uuringus selgus, et kui mõnel vanemal tuleb tuju öelda haigla keskkonnas miskit ebaviisakat, siis kannatab selle läbi ka lapse eest hoolitsemise kvaliteet, kirjutas New York Times.
Tel Avivi ülikooli dekaan ja kaasautor Peter Bamberger ütles, et nad võtsid vaatluse alla justnimelt ebaviisakad, mitte vihased, vanemad. Uuringus kasutati tüüpilisi kriisistsenaariume, et mängida olukord läbi nukkude ja lapsevanemateks kehastunud näitlejatega ning päris arstidega. Ebaviisakas ema ütles näitemängu käigus piisavalt valju häälega, et kogu töötajad kuuleksid: «Ma tean, et me oleksime pidanud minema paremasse haiglasse, kus ei üritata praktiseerida kolmanda maailma meditsiini.»
Bamberger seletas, et tegu ei olnud millegi hirmsaga. «Nad ei läinud agressiivseks ega midagi, vaid lihtsalt ütlesid arstide jaoks ebameeldivaid asju,» selgitas ta. Aga isegi selline üsna pehme ütlus oli piisav mõjutamaks meditsiinitöötajate oskusi, tundeid ja omavahelist suhtlust negatiivsema poole ja seda ka kogu ülejäänud päeva. Näitleja, kes mängis murelikku lapsevanemat, arstide käitumises mingit muutust kaasa ei toonud.
Uuringu autor Arieh Riskin ütles, et selline olukord halvab kogu üksuse tööd. «Kõik osad, mis teevad meeskonnast meeskonna, said ebaviisaka väljenduse tõttu kahjustada. Üksikutele inimestele oleks selline olukord lihtsamini mõjunud,» ütles ta.
Riskini sõnul on ebaviisakus olnud juba ammusest ajast peale osa meditsiinikultuurist, olgu see siis arstide ja residentide vahel või operatsioonisaalis kirurgide ja õdede vahel. «Meditsiinisüsteemis on palju hierarhiat ja seetõttu ütlevad inimesed asju, mida nad ei tohiks. Meid hakkas huvitama, kuidas ebaviisakus mõjub juhul, kui ebaviisakaks osutub patsient ja samal ajal või edasise päeva jooksul tuleb tegeleda abivajajatega,» selgitas ta uuringu ideed.
Kuigi uuring viidi läbi Iisraelis, siis Bambergeri sõnul ei ole ebaviisakusel kultuurilisi piire. «Israellased on tembeldatud just mitte kõige viisakamaks rahvaks, sest nad ütlevad kõik otse välja, mida mõtlevad. Aga ka kergemal ebaviisakusel on mõju meditsiinitöötajate ülesannetele,» lisas ta.