Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Traumatoloog: elu ei ole nagu filmis – see on hullem

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Traumatoloog Andrei Safjanov käis juba ülikooli ajal vabast ajast 24-tunniseid kiirabi valveid tegemas. | FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Traumatoloog Andrei Safjanov on juba 13 aastat näinud igasuguses seisundis inimesi. Ta on töötanud nii Tartu, Tallinna, Ida-Viru kui ka Rapla haiglas, nii EMOs, kiirabis kui ka traumapunktis.

Praegu Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) erakorralise meditsiini osakonna ambulatoorse üksuse juhatajana töötav mees mäletab hästi on esimest iseseisvat valvet Ida-Viru keskhaiglas. «Olin just lõpetanud erialase residentuuri, kui tuli selline trauma, mida ma pole praegu viie aasta jooksul PERHis töötadeski näinud,» meenutas ta.

Safjanovi esimene iseseisvalt vastu võetud patsient oli kukkunud ja murdnud reieluu pea ning nihestanud puusaliigest. Üldjuhul vajab selline luumurd operatsiooni, kuid tookord naeratas algaja õnn Safjanovile ja ka patsiendile, sest murdu fikseerides loksus luu õigesti paika, nii polnudki tol õhtul lõikust vaja teha.

«See oli täpselt see moment, kui tead, et teoorias oled lugenud, aga reaalselt pole näinud – hirmutav,» ütles ta.

Teise iseseisva valve ajal sattus haiglasse langevarjuhüppaja, kes oli murdnud kontsluu. «See on ka üsna haruldane murd, mida on vaja opereerida. Olin seda küll koos juhendajaga teinud, aga siis pidin iseseisvalt hakkama saama,» rääkis Safjanov.

Kõige uhkem on traumatoloog esimestest valvetest selle üle, et tal õnnestus edukalt abi anda inimesele, kes oli kukkunud paari meetri kõrguselt  suure klaasi peale.

«Tal oli küünarvarre vigastus, luud olid kõik terved, kuid klaas oli läbi lõiganud tema küünarvarre sisemise külje, lihased, veresooned, närvid – kõik läbi kuni luuni,» kirjeldas Safjanov. Haiglasse toodud patsiendile oli peale pandud žgutt, mis oli peal olnud peaaegu tunni. «Kui žgutt on peal üle kahe tunni, siis ei ole jäseme taastamine enam tõenäoline,» täpsustas ta.

Operatsioonitoas õnnestus Safjanovil kokku õmmelda närve, taastada arter ja verevarustus. «Siis saatsin ta kiiresti Tartusse, sest seal on närvi- ja veresoontekirurgid. Hiljem kuulsin, et tal läks hästi, jäse säilis, kuigi trauma oli raske.»

Lõputu õnn

Mõned õnnetused lõppevad õnnelikumalt kui teised. «On olnud olukordi, kus ütleme sugulastele, et prognoos on väga halb ja arvatavasti ei tule midagi head välja, aga inimesed on siiski imeliselt paranenud. Sellisel juhul võime ainult öelda, et väga hea, et eksisime,» sõnas arst.

Safjanov võib tuua näiteid, kuidas pärast elustamist on mindud omal jalal haiglast välja. «Sa saad kohe aru, et kui sa ei oleks midagi teinud või keegi poleks kiirabi kutsunud, oleks see inimene tõenäoliselt surnud,» ütles ta.

«Üks neiu sai mürgituse ja kaotas teadvuse, esialgu sugulased ei saanud midagi aru, arvasid, et magab. Siis keegi märkas, et ta ei hinga. Kui meie kohale jõudsime, siis süda juba seisis, hakkasime elustama ja sai elustatud,» meenutas ta üht tõeliselt õnnelikku lõppu.

Õnnetu lõpp

Paraku tuleb sellise töö juures ette ka mustemaid päevi, raskemaid patsiente on aastas 30–35. «Tõesti, neid on üsna raske ravida ja päästa, eriti neid, kellel on vingugaasimürgitus,» ütles ta.

«Kõige kurvemad on õnnetused lastega,» ütles Safjanov. «Elustasin ise ühte vingugaasi kätte jäänud last, sain südame käima, ta toodi pärast kliinilist surma elusana haiglasse, hiljem lastehaiglas suri tüsistustesse.»

«Ja üks naine, kes sai üle-eelmisel aasta vingumürgituse, see naine oli kahe lapse ema ja ka suri. Väga kahju, kaks väikest last jäi ilma emata. Teda elustasin ja sain südame käima ja kõik tehtud, mis võimalik, aga aju oli juba läinud – seda ei saa siirata ega taastada, kui rakud juba surnud,» rääkis ta.

Läbi elamine

Safjanov ei eitagi, et tegu on emotsionaalselt raske tööga. «Sa ei saa öelda, et harjud sellega, aga ma püüan kuidagi mitte täielikult läbi elada. Kui hakkad igat patsienti läbi elama, siis põled kiirelt läbi ja enam töötada ei saa,» rääkis ta.

«Üritan seda ka kuidagi filosoofiliselt mõtestada, et kui ma olen teinud kõik, mis võimalik, ja loodus ütleb, et pöördumatuid kahjusid ei saa edasi ravida, siis kahjuks ei saagi midagi teha.»

Arsti sõnul on lootus, et meditsiin kogu aeg areneb, võib-olla 20 või 50 aasta pärast on võimalik ravida haigusi, mis praegu on täiesti lootusetud, nagu näiteks vähk ja rasked infektsioonid, ülirasked traumad või ajukahjustused.

Elu ja filmi võrreldes ütles Safjanov, et film on kuidagi kergem ja ennustatavam, elu aga teistsugune – raskem ja huvitavam, täiesti ennustamatu. «Elus on rohkem imesid, mida filmis pole,» ütles ta.

Linnulennul esmaspäev

Kui üldiselt levib arvamus, et pühade ja pidustuste ajal on haiglad traumahaigetest pungil, siis Safjanov sellega ei nõustu. «See on minu jaoks kuidagi seletamatu, aga igal esmaspäeval on hullumaja, isegi kui on olnud rahulik nädalavahetus ja pole olnud libedat,» ütles ta muiates.

«Jaanipäev oli väga rahulik, ei saa öelda, et just pühad tööd tekitavad. Jõulud on näiteks alati rahulikud,» kinnitas arst.

Üldiselt suve- ja talveõnnetused üksteisest väga ei erine. Talvel on rohkem libedaga kukkumisi ja ka autoavariisid, kui teed on järsult libedaks läinud. Tegemist tuleb teha ka külmetusest tingitud jäsemetraumadega.

Suvel on jällegi rohkem termilisi põletusi ning õnnetusi mootorratturitega. «Võib-olla on mõni kord nädalavahetusel rohkem abivajajaid, sest paljud inimesed puhkavad alkoholi saatel, ja nagu kõik teavad, juhtub purjus peaga õnnetusi rohkem,» lausus ta.

Kõiksugu probleeme

Üldiselt näeb traumapunktis rohkem töötraumasid. Ehitustöölistel on üldjuhul kukkunud midagi rasket jala peale või on nad lõikuri või ketassaega sisse lõiganud.

«Poemüüjatel tuleb tihti ette noaga näppu lõikamist. Sporditraumadest on esindatud hüppe- ja põlveliigeste traumad, sidemete venitused, meniskirebendid, korvpalluritel on tihti sõrmetraumasid. «Ja muidugi luumurrud,» jätkas Safjanov loendamist.

«Põhiliselt tulevad meie juurde patsiendid ühe jäseme traumaga, nad on võimelised ise kõndima või tulevad põhimõtteliselt ise. Need, kes pole võimelised või vajavad lamamisrežiimi, lähevad erakorralisse.»

Palju tuleb traumapunkti ka kroonilisi haigeid, kellel on kaebused olnud juba pikemat aega. «Mõned ütlevad, et pole perearstilt saanud konkreetset abi ja tulevad meie juurde. Tihti kahjuks ei saa me neile täielikku abi osutada, sest EMO on mõeldud ikkagi erakorralise abi tagamiseks, mitte konsultatsiooniks. Vähemalt saavad nad nõu küsida, aga selle pärast on ka teistele ootajatele järjekorrad pikemad,» rääkis Safjanov.

Siht silme ees

Üldmeditsiinilise kursuse lõpetas Safjanov 2005. aastal, pärast seda mõtles pikalt, millisele alale spetsialiseeruda. Kindlasti oli soov teha midagi kirurgilist ja n-ö käega katsutavat, aga täpsemat ettekujutust toona polnud. «Kuna ortopeedia oli nii kiiresti arenev, et pidevalt võeti kasutusele uusi kirurgilisi meetodeid, siis mõtlesin, et valin sellise ala, kus saab palju opereerida,» selgitas ta.

Juba ülikooli ajal, kui õpingud alles kestsid, käis Safjanov teiste ortopeedidega koos valveid tegemas ja sõitis võimalusel igal nädalavahetuse pealinna, et teha seal laupäeval üks 24-tunnine kiirabi valve. «Sealt sain palju kogemust ja nägin reaalset erakorralist meditsiini - sisehaiguseid ja traumasid,» meenutas ta.

Tagasi üles