/nginx/o/2017/03/21/6477501t1ha82c.jpg)
Hiljuti tegi Tallinna Ülikooli õppejõud Esta Kaal uuringu, millest selgus, et Eestis on levinud eksiarvamus, et suur osa alkoholiprobleemidega inimesi on ohtlikud ja nõrga tahtejõuga inimesed, kes on oma haiguses ise süüdi. Tegelikult on olukord vastupidine.
Kaal küsitles kokku 37 inimest, kelle seas oli psühhiaatreid, kliinilisi psühholooge, perearste ja -õdesid ning praeguseid, endiseid ja potentsiaalseid alkoholiravi patsiente. Uuringu eesmärk oli mõista eri osapoolte toimimispraktikaid, kogemusi ja uskumusi alkoholiravist Eestis.
Selgus, et alkoholi liigtarvitamisega seotud probleemi ühiskonnas küll tunnistatakse ja Eestis on sellega tegelemiseks ka piisavalt pädevaid spetsialiste ja nüüdisaegseid ravivõimalusi, kuid sageli ei oska inimesed oma alkoholi tarvitamist hinnata. Alkoholiprobleemidega kimpus olevad inimesed ei tea ka tihti, kelle poole murega pöörduda ega julge abi otsida, sest kardavad häbimärgistamist ja töölt lahtilaskmist. Seetõttu jätab enamik neist arsti juurde minemata ja kui nad sinna ka jõuavad, siis ei pruugi ei arstil ega patsiendil olla haiguse ohjes hoidmiseks piisavalt motivatsiooni.
Märgatakse liiga hilja
«Inimene on hea ja lugupeetud töö juures, tuleb mingite kaebustega ja selgub, et maksanäitajad on väga kehvad. Hakkad küsima ning siis tuleb välja, et: no mis see – ma ei tea mitu – õlut iga õhtu siis juua on?» kirjeldas uuringus üks perearst olukorda.
57 protsenti küsitletutest nõustus väitega, et harjumuspäraselt kaks kuni kolm korda nädalas paar jooki (klaasi, pitsi) alkoholi pruukiva inimene ei ole liigtarvitaja. Kui see on piir, millest üle minnes võib inimesel alkoholiga probleeme tekkida, siis veelgi murelikumalt tasuks ekspertide sõnul suhtuda väitesse, et liigne alkoholitarbimine ei ole probleem seni, kui inimene saab oma pere- ja töösuhetega hakkama. Selle väitega nõustus 48 protsenti Eesti küsitletutest.
See tähendab, et alkoholiprobleeme märgatakse sageli liiga hilja. «On neid, kes ütlevad, et neil ei ole alkoholiga probleemi ja on neid, kes ütlevad, et probleem on nii suur, et enam mitte midagi ei saa teha,» kirjeldas uuringus üks eriarst patsientide suhtumist.
Ka alkoholiprobleemidega kimpus olnud inimesed tõdesid, et ühiskonnas märgataksegi neid alkoholisõltlasi, kes lebavad tänaval või kraavis, kuid mitte neid, kelle alkoholiprobleem nii süvenenud ei ole ja keda saaks seetõttu ka kergemini aidata, kui nad abi otsida oskaksid ja julgeksid. Hinnanguliselt võib Eestis alkoholiga probleeme olla 10 000 naisel ja 50 000 mehel.
Vaja läheks abikätt
Kaal rõhutas, et alkoholisõltuvuse põhjuseks peetakse sageli tahtenõrkust, kuid tegelikult tekkib see enamikul juhtudel raske geneetilise haiguse tagajärjel. «Alkoholiprobleemidega inimestel on vahel ainult kaks võimalust – nad kas joovad liiga palju alkoholi või ei joo seda üldse,» lisas Tervise Arengu Instituudi spetsialist Anneli Sammel. Seetõttu oleks alkoholiprobleemidega inimestel eksperdi sõnul hädasti vaja lähedaste mõistmist. Näiteks tuleks seltskondlikel koosviibimisel aru saada, et alkoholiprobleemidega kimpus olev inimene teeb endale ka klaasikest veini võttes suure karuteene, mistõttu ei tohiks talle alkoholi pakkuda.
Paraku kiputakse Kaalu sõnul pidutsedes suure koguse alkoholi alla kulistamist täiesti normaalseks pidama. Kui aga inimesel alkoholi tõttu tõsised probleemid tekivad, siis hakatakse murega kimpus olijast sageli kas eemale hoidma või – mis veel halvem – talle näpuga näitama.
2010. aastal tehtud Euroopa komisjoni uuring näitab, et Euroopa Liidus tunneks 22 protsenti inimestest psüühikahäiretega inimestega suhtlemisel ebamugavust. Eestis on see suhtarv 35 protsenti. 62 protsenti Eesti inimestest ei soovi, et teised teaksid nende võimalikest vaimse tervise häiretest. 35 protsenti inimestest nõustub väitega, et psüühikahäirete peamine põhjus on inimeste nõrk enesedistsipliin ja tahtejõuetus, olgugi, et psühhiaatrite hinnangul on see väide vale.
Tervise Arengu Instituudi kommunikatsiooniosakonna projektijuhi Triin Ülesoo sõnul näitas uuring ka, et alkoholisõltuvusega inimesi peetakse sageli ohtlikuks ja nende aitamist raha raiskamiseks. Sageli suhtutakse alkoholisõltuvusse ka mustvalgelt: probleem kas on või seda ei ole. Seejuures suhtub aga isegi osa tervishoiutöötajatest alkoholimuredega inimestesse negatiivsemalt kui teistesse patsientidesse ning levinud sõimusõna «poms» teab ja kasutab väga palju inimesi.
See viib alkoholisõltuvusega inimeste töölt ja sotsiaalsest elust väljajätmiseni, millega tihti kaasnevad üksindus ja veelgi suuremad probleemid. Seetõttu tuleks Ülesoo sõnul Eesti inimestel tõsiselt järele mõelda, kuidas alkoholiprobleemidega kaasmaalasi aidata, selle asemel, et neid häbimärgistada ja hukka mõista. Ainult nii on neil inimestel võimalik haigust kontrolli all hoida, ühiskonda panustada ja oma lähedate ellu rõõmu tuua.