Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti vanemad kiidavad lapsi liiga vähe

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Väikestel lastele on nii vanematega mängimine kui ka nende lähedus ja tunnustus äärmiselt olulised. | FOTO: LightField Studios / Panther Media / Scanpix

Kuigi Eestis kipuvad vanemad sageli pead murdma selle üle, kuidas oma ulakat last õiglaselt karistada, tuleks ekspertide sõnul tegelikult hoopis lapsi kiita ning õppida neid rohkem ära kuulama.

Vanemahariduse ekspert Ly Kasvandik. | FOTO: Kärt Vajakas
SOS lasteküla teenuste arendusjuht Elmet Puhm. | FOTO: Kärt Vajakas

«Kui vanemad õpivad last kiitma, siis saab laps palju paremini aru, mis tal hästi välja tuleb ja mida ta jätkata võiks,» on juba 13 aastat lapsevanemaid koolitanud vanemahariduse ekspert Ly Kasvandik veendunud. Tema sõnul on head suhted lapse kasvatamisel kõige alus. «Kui vanem oskab last ära kuulata ja tunnustada, on vanema ja lapse suhted palju paremad ning ka probleeme tunduvalt lihtsam lahendada,» rääkis ta.

«Selleks et last mõista ja temaga hästi läbi saada, tuleks lapsele aega pühendada,» lisas SOS Lasteküla teenuste arendusjuht Elmet Puhm. «Temaga tuleks mängida ja tal endal mängu juhtida lasta.» Kui aja planeerimisega hädas olevad vanemad kurdavad sageli, et nad on lapsega pikalt mängimiseks liiga hõivatud, siis tegelikult on Puhmi sõnul abi sellestki, kui iga päev vaid kümme minutit lapsega mängimisele pühendada. «Kõik sõltub sellest, mida sel ajal teha,» rõhutas Puhm. «Tuimalt lapse mängu pealt vaatamisest kasu ei ole. Lapsega tuleks suhelda, tema mängus osaleda ja sel teel ka tema oskusi arendada.»

Seda ja paljusid teisi teadmisi jagasidki Kasvandik ja Puhm lapsevanematele Tervise Arengu Instituudi (TAI) projektis «Imelised aastad», kus 523 kolme- kuni kaheksa-aastaste laste ema-isa said võimaluse oma vanemlikke oskusi tunduvalt parandada.

Igas rühmas töötas keskmiselt seitse paari lapsevanemaid ehk kokku 14 inimest. Pärast programmi lõppu osalesid nad kõik ka vanemlusprogrammi mõju-uuringus, millest selgus, et laste käitumisprobleemid vähenesid märatavalt. Kusjuures, saavutatud tulemused püsisid väidetavalt ka kuus kuud pärast programmi läbimist.

Koolituste järel tõid vanemad positiivse muutusena välja, et lapsed jonnivad ja virisevad vähem, käituvad vähem agressiivselt ning on üldse rahulikumad ja rõõmsamad. Samuti olevat suurenenud üksteisemõistmine.

«Mul on kaks poega, vanuses 22 ja 18. Mõlemad on tublid poisid, aga tunnistan ausalt, et kui omal ajal oleks mul olnud võimalus vanemlusprogrammis osaleda, oleksin nende kasvatamisele kindlasti teistmoodi lähenenud,» tõdes Puhm. Kasvandikul on samuti kaks last, 11- ja 19-aastane. «Saadud teadmised on ka mind vanemana palju aidanud,» kinnitas ta.

Kiidetakse liiga vähe

Üks kõige suuremaid probleeme Eesti vanemate juures on Puhmi hinnangul see, et liiga sageli märgatakse lapse negatiivset ja liiga harva positiivset käitumist. «Võib juhtuda, et laps tuleb koolist koju, päevikus viis, kuid ema märkab hoopis plekki särgil ja hakkab kohe selle kallal võtma,» tõi ta elulise näite. Tegelikult tuleks tema sõnul last hoopis kõigepealt viie eest kiita ja alles mõne aja pärast rahulikult uurida, kuidas plekk küll pluusi peale sai.

Sarnaselt võiks käituda ka näiteks siis, kui lapsel tekib harjumus poes olles mänguasju korvi toppida või kõva häälega jonnima hakata, kui vanemad neid ei osta. «Sel juhul tuleks last kiita, kui ta ei ole seda teinud, sest siis näeb laps, et hästi käitudes saab ta positiivset tähelepanu, samas kui sobimatu käitumine teda sihile ei vii,» selgitas Puhm. Kui aga väike laps karjub pidevalt ühegi välise põhjuseta, siis tuleks märgata seda, kui ta kümme minutit rahulikult mängib, ja teda selle eest kiita.

Puhmi sõnul näitavad uuringud, et õigel ajal kiitmisest on hoopis rohkem kasu kui ühestki karistusest, suur osa Eesti inimesi aga lihtsalt ei ole harjunud kedagi tunnustama. «Kui paljud meist mäletavad, et neid kiideti, kui nad külla minnes ilusti tere ja aitäh ütlesid?» uurib Puhm retooriliselt. «Tavaliselt said tänased täiskasvanud pigem hurjutada, kui nad tädi Maalile või onu Jürile õigel ajal tere ei öelnud,» vastab mees ise. Paraku matkib suur osa täiskasvanuid tema sõnul oma vanemate kasvatusmeetodeid, mis praeguses muutunud maailmas sageli enam ei tööta.

Kasvandiku sõnul saab hea käitumise eest tunnustust jagada küll ka materiaalsete asjadega, nagu komm või kleeps, kuid kõige olulisem on lapsele ikkagi positiivne tähelepanu. «Kui panna laps näiteks valiku ette, kas ta saab pulgakommi või läheb isaga kinno, valib ta tavaliselt kino,» lisas Puhm.

Kehaline karistus jätab trauma

Hiljutistele uuringutele viidates tõi Kasvandik veel välja, et inimesed, keda lapsena kehaliselt karistatud ei ole, on hiljem elus läbilöögivõimelisemad ja parema vaimse tervisega. Enamikul täiskasvanutest, keda lapsena kehaliselt karistati, on aga tema sõnul neist hetkedest valusad mälestused, mis jäävad elu lõpuni alles.

Vahel tuleb lapsevanematel küll ette kriisiolukordi, mida on vaja kiiresti lahendada, kuid ka siis ei tohiks seda teha vägivaldselt. Kui näiteks üks laps ajab teist taga taburetiga ja teine esimest kääridega, tuleb nad ekspertide sõnul kõigepealt ruttu lahutada. Seejärel ei tohiks kindlasti hakata lapsi tutistama ega lööma, vaid tuleks mõlemad asjaosalised viieks kuni kümneks minutiks eraldi rahunema saata.

Selleks võib lapse panna näiteks omaette toolile istuma või vaibale lamama, ilma et tal oleks võimalust mängima hakata või aega mõne muu tegevusega sisustada. «See on aeg, mil ka vanemal on võimalik aeg maha võtta, et ta suudaks lapsega rahulikumalt rääkida,» rõhutas Kasvandik.

Samamoodi sobib käituda siis, kui laps mingil põhjusel väga ärritub või agressiivseks muutub. «Kui laps kedagi lööma läheb, tuleb talle selgeks teha, et selline käitumine on täiesti lubamatu, kuid küsimus on, kuidas seda teha,» rääkis Puhm. «Kindlasti ei tohiks last lüüa ega teda luku taha panna, kuigi sajandi eest seda veel isegi soovitati.»

Kasvandiku sõnul on väga oluline lapsele õpetada, kuidas rahuneda, et ta õpiks negatiivsete emotsioonidega toime tulema. See, mis kõige paremini toimib, sõltub aga lapsest. Näiteks võib ta numbreid lugeda või sügavalt sisse ja välja hingata. Kasvatusteaduses nimetatakse sellist meetodit time-out’iks ehk aja mahavõtmiseks või mõnel pool ka time-in’iks ehk aja andmiseks. Selleks et see meetod töötaks, tuleks lapsega eelnevalt kokku leppida, et juhul kui ta väga ärritub, tuleb tal omaette rahunema minna.

Tavaliselt ei ole sellist äärmuslikku meetodit ekspertide sõnul siiski vaja. Pigem püütakse olukorda kõigepealt lahendada ikka leebemate ja tõhusamate meetmetega, mis võiksid olla mängulised ja last arendavad ka siis, kui laps ei ole enam väga pisike. «Ka kuuenda klassi tüdruk või poiss tahaks kindlasti, et vanemad temaga mänguliselt ja loovalt probleeme lahendaksid,» sõnas Kasvandik.

Pea kokkulepetest kinni

Kui aga tõesti tundub, et kiitmisest enam abi pole ja laps hakkab ülekäte minema, tuleks temaga eelnevalt kokku leppida, et kui ta teatud viisil käitub, jääb ta mõnest soovitud asjast ilma. Kuid siingi on üks stampviga, mida vanemad tegema kipuvad – nimelt ei tohi seda kokkulepet mingil juhul rikkuda. «Kui karistus on määratud ühe käitumisviisi eest, siis teise teo eest sama asjaga last karistada ei tohi,» rõhutas Puhm. Kui lapsele on näiteks öeldud, et koristamata toa tagajärjeks on see, et lõbustusparki ei minda, siis ei tohi sama «sanktsiooni» rakendada siis, kui ema avastab, et laps kiusab naabri kassi.

Kindlasti ei tohiks last karistada näiteks tualeti põranda pühkimise või teiste koduste töödega, sest siis jääb talle eluks ajaks tunne, et kodu koristamine ei ole mitte elu loomulik osa, vaid karistus.

Peale selle tuleks laps arusaamatuste korral ka alati ära kuulata. «Mul oli vanem õde ja noorem vend. Kui mul oli õega konflikt, siis oli kõiges õde süüdi ja kui oli vennaga konflikt, siis öeldi, et sina oled vanem ja targem,» meenutas Puhm, kes oleks enda sõnul vahel väga tahtnud, et vanemad kuulaksid ta enne hurjutamist ära.

Küsimus on kodanikujulguses

Paraku kardavad Eesti inimesed Kasvandiku sõnul sageli konfliktidest rääkida. «Mind kutsuti hiljuti ühte kooli laste kasvatamisest rääkima, sest seal olid õpilaste vahel tekkinud väga tõsised konfliktid. Küsisin suure rühma ees lapsevanematelt ja õpetajatelt, kes on selle probleemiga kokku puutunud ja ükski käsi ei tõusnud,» meenutas Kasvandik. Ta rõhutas, et murdest tuleks rohkem avalikult rääkida ja ka üheskoos rohkem vastutust võtta, siis oleks kiusamist ja vägivalda laste vahel hoopis vähem. «Õpetajad saavad üha parema hariduse, kuid ühiskond ei ole veel päriselt aru saanud, et kool ei ole ainult haridus-, vaid ka kasvatusasutus,» märkis mees.

«Sama küsimus tekib siis, kui näen, et alaealisele müüakse poes alkoholi,» rääkis Puhm. Paljud inimesed hoiduvad tema sõnul sellistesse olukordadesse sekkumast, sest kardavad ühelt poolt nn koputamise negatiivseid tagajärgi ja teisalt ei tea ka, kuhu pöörduda. Ta meenutab, et kui nad Ida-Virumaal programmiga algust tegid, võeti parasjagu just lastekaitseseadust vastu. «Paljud vanemad kartsid, et programm on lastekaitsjate kaval trikk, et koguda tõendeid ja neilt siis lapsed ära võtta,» meenutas Puhm. «Tegelikult oli meie eesmärk vanematele senisest paremad oskused anda, et nii nemad kui nende lapsed oleksid õnnelikumad.»

16 nädala pikkusel koolitusel osales Puhmi sõnul emasid-isasid, kelle haridustase ja toimetulek nii vanemana kui ka ühiskonna liikmena olid väga erinevad, kuid kõigis peredes muutus olukord pärast paremaks. «Vanemad suhtlevad omavahel, lapsele pööratakse rohkem tähelepanu, temaga mängitakse,» loetles Puhm positiivseid muutusi. «Paljud vanemad on tunnistanud, et nad ei olnudki enne lapsega mänginud, sest nad ei teadnud, kui oluline see on,» lisas ta.

Kasvandiku sõnul võiks kõigi väikeste laste vanematele pakkuda võimalust osaleda vanemlikke oskusi arendavates programmides. Kasvandiku sõnul kasvab Eestis praegu ligikaudu 90 000 kolme- kuni kaheksa-aastast last. «Me ei ole nii rikas riik, et suudaksime kõigi nende vanemate koolituse riigi või kohalike omavalitsuste rahadega kinni maksta, kuid peaksime võimaldama seda nii paljudele kui võimalik ja ka kõigile nendele soovijatele, kes saaksid tasuda oma rahadega,» kõneles ta. Kasvandiku sõnul toimiks see kui ennetustegevus, mille abil saaksime me suuremaid probleeme ning nendega kaasnevaid kulusid ära hoida. «Positiivseid muutusi on eelkooliealistega palju lihtsam saavutada kui kooliealistega,» rõhutas ta.

Samas ütles ta, et kohalikud omavalitsused hakkavad juba tasapisi aru saama, missugust suurt kokkuhoidu tähendab tulevikus see, kui varakult sekkuda. «Juba praegu vajab väga palju lapsevanemaid tugiisikut. Kui aga mõtleme, palju kulusid on seotud sellega, kui inimene kinnipidamisasutusse satub, siis saame aru, kui oluline on ennetus,» lisas Puhm. Lisaks on programmil tema sõnul veel üks positiivne mõju: koos koolitusel käinud vanemad sõbrunevad sageli ja osa neist hakkab ka edaspidi koos käima, et üksteisega nõu pidada. Nii on lihtsam toetust ja abi saada ka siis, kui eksperti parasjagu käepärast ei ole.

Tagasi üles