Perearst Veskimägi: kuhu kaovad soolevähi sõeluuringu sajad tuhanded eurod? (2)

Külli Haav
, terviseportaali reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehe kehale on joonistatud sooled.
Mehe kehale on joonistatud sooled. Foto: Graham Oliver / PantherMedia / Scanpix

Jämesoolevähi sõeluuringu kahe aasta eelarve on olnud pool miljonit. Teri on sõelale jäänud vähe. Kas enamik raha lendab tuulde? Segane on ka risti-rästi kulgev asjaajamine väljaheiteprooviga.

Sõeluuringu mõte on hea, see aitab välja selgitada vähikahtlusega patsiendid ja vältida jämesoolevähi surmi 20–30 protsendi võrra.

Selgusetuks jääb perearst Madis Veskimäe sõnul, kuhu kaob poolest miljonist ligi pool maksumaksja raha, üle veerand miljoni euro. «Kas tõesti kuller (väljaheiteproovi laborisse vedamiseks – toim), halduskulud, juhtimine, koolitus?» imestas ta, sest testi tegemine on väga lihtne, selle saab selgeks 15 minutiga.

Haigekassa seletas, et kahe aasta eelarvest ehk 522 000 eurost on seni sõeluuringu testidega seonduvale, laboritöödele ja koolitusele kulunud 181 898 eurot.

«2016. aastal oli sõeluuringu läbiviimiseks planeeritud 130 000 eurot 5000 ravijuhu peale. Tegelikult kulus 122 000 eurot ja ravijuhte oli 2610. Eelarvesse arvestati ka koolitus- ja hankekulud ehk administratiivkulud enne sõeluuringu käivitumist,» selgitas haigekassa spetsialist Vivika Tamra ning lisas, et sel aasta eelarve on 400 000 eurot. Järgmisel aastal loodab haigekassa, et sõeluuringul osaleb vähemalt 70 protsenti sihtrühmast ja uuringuks on planeeritud hinnanguliselt 672 000 eurot.

Millele  kulub sõeluuringu raha?

Perearst Madis Veskimägi hinnangul on raske hinnata, kas haigekassa kahe aasta 522 000-eurose eelarvega sõeluuring on odav või kallis.

Haigekassa spetsialist Carmen-Kristiina Parik ütles, et osteti 18 000 peitvere testi, mille abil selgitatakse, kas väljaheites on verd ja põhjust kahtlustada soolevähki. Koos proovinõude, pakendite ja ladustamisega kulus sellele kokku 74 800 eurot.

Küsimusele eelarve ja selle jaotuse summade suhtes tema vastus summasid ei sisaldanud.

Küll aga tuli neljapäeval haigekassalt täiendavat infot kulude jagunemise kohta: 5287 laborianalüüsi tükihinnaga 8,51 eurot, seega kokku 45 089 eurot. Peitvere testide ja tarnega seonduva eest sõlmiti hankeleping firmaga Mediq Eesti OÜ, neile on makstud 74 800 eurot ning uue hanke hinnaks on 41 000 eurot. Koolituskuludele firmas Celsius Healthcare kulus 62 000 eurot – seega kokku 181 698 eurot. Lahutustehe näitab, et 340 102 eurot peaks veel «vaba» olema.

Veskimägi seletab, et testi omahind on umbes viis eurot, sellesse kuulub proovivõtmise katsuti, reaktiiv, analüsaatori amortisatsioon, personali töö. «Haigekassa maksab laborile koodiga 66 209 summa kaheksa eurot. Kolm eurot oleks siis puhastulu – pole paha,» nendib ta. 33 000 inimesele, kes selle aastal sihtrühmas ja kellele saadetakse kutse jämesoole sõeluuringus osaleda, saaks arsti sõnul uuringu tehtud 267 300 euro eest.

Alternatiiv maksaks märksa vähem

Samuti kinnitab perearst Veskimägi, et niiviisi tsentraliseeritud laboritesse proovide saatmine ja uurimine on märksa kallim, kui perearsti juures analüüsitud peitvere test.

«Kulukuse näiteks on ka peitvere testi tegemine ainult Tartus ja Tallinnas, isegi mitte maakonnahaiglate laborites, ammugi mitte perearstide laborites,» rääkis Veskimägi, «kuigi see oleks patsiendile kõige lihtsam ja kättesaadavam». Peitvere analüüsimiseks väljaheitest on umbes sajakonnal arstikeskustel oma aparatuur olemas, rääkimata haiglatest.

Tartu Ülikooli kliinikumi laboriarsti Katrin Reimand ütleb, et asi on keerulisem: «Testide hankimiseks tehti riigihange. Analüsaator on küll sama, mis perearstidel, kuid meetodit on vaja verifitseerida, teha sisekontrolli ja tulemusi võrrelda rahvusvaheliste organisatsioonidega. «Riikliku skriiningut ei saa teha nii, et iga perearst saadab oma tulemuse,» lisas Reimand.

Talle oponeerib Veskimägi: «Miks ei saa – teisi skriininguid me ju teeme. Näiteks rinnavähi skriiningu esimest etappi, vererõhuhaigete, kilpnäärme alatalitluse ja suhkruhaigete monitooringut,» põhjendab Veskimägi, et selleks kõlbavad perearstikeskused küll. «Kipun arvama, et asi on ikka rahas – kahel suurel laboril pole üldse paha teha 30 000 analüüsi aastas ja saada nii veerand miljonit eurot».

Vähem paberimäärismist, aja- ja rahasäästlikum lahendus

Perearst Veskimägi pakub välja järgmise skeemi:

  • skriining uuringus osalev patsient saab kutse tulla peitvere testiks pereõe vastuvõtule,
  • patsiendil on kaasas uuritav materjal, ehk siis nõuetekohaselt võetud kakaproov sobivas taaras, näiteks apteegist ostetud väljaheite spaatliga analüüsi topsis, hind 26 senti,
  • järgneb peitvere testi tegemine perearstikeskuse laboris, selleks kulub paar minutit. Saadakse tulemus ja tehakse järeldused,
  • positiivse tulemuse korral järgneb vajadusel täpsustav uuring,
  • koloskoopia, Perearst dokumenteerib tehtud töö ja koostab haigekassale raviteenuse arve.

Ajakulu on sellisel moel kokku 10–15 minutit, vastuse saab kohe ja ainult ühe raviasutuse külastusega.

Loe, kuidas seni sõeluuringu uuringu etapid on korraldatud siit.

Tubli pool rahast kaob mõttetult

«Ma ei saa teada summasid, mis on haigekassa kogu sõeluuringu jaoks eraldanud, kuid neid vaadates on näha, et tubli pool rahast kaob mõttetult, siia lisandub aja- ja närvikulu kõigile osapooltele,» hindab perearst praegust olukorda.

Oma sõnul on ta aastaid neid analüüse teinud: «Patsient vastuvõtul, proov masinasse, tulemus, järeldus. Siis raviteenuse arve ja ongi kõik». Ütlen ka seda, et aparaat, mis on suures laboris või perearstil, on täpselt sama.»

Kõige tähtsam on perearsti hinnangul sõeluuringu idee: kaebusteta sihtrühma uuring, «sõelumine» ise ja kui leitakse hälbeline leid, siis sellele järgnev täpsustav uuring.

Kuigi ka uuringu tulemus pole absoluutne, võib regulaarselt paariaastase vahega uuringul avastada raske haiguse või selle teket soodustavad haigused juba varajases staadiumis. Nii saab vähendada kõige tõsisemat, surma, 20–30 protsenti. 

«Kena oleks, kui sõeluuring ei jääks tegemata ainuüksi selle väga tüütu korralduse pärast. Aga kõik ei saagi kohe algusest peale ladusalt kulgeda, ikka tuleb katsetada võimalusi ja leida parim lahendus,» nentis Veskimägi. 

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles