Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Bostoni teadlased leidsid põhjuse, miks üks kaksik on suurem kui teine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuigi identsed kaksikud jagavad ühte platsentat, on see jaotatud kaheks eraldi lahtriks, kus üks võib olla tervem kui teine. | FOTO: Panther Media/Scanpix

Lapse suurust mõjutab peamiselt see, kui hästi toimub hapniku ülekanne platsentasse, selgus uudsest uuringust.

Kui laps sünnib väiksena, omistatakse süü tihti geneetilistele teguritele või emapoolsetele riskifaktoritele, nagu kehv toitumine või suitsetamine, kirjutab ScienceDaily. Bostoni lastehaiglas korraldatud kaksikuid vaatlev uuring leidis hiljuti, et aeglasem hapniku edasikandmine emalt lapsele läbi platsenta ennustab aeglasemat loote kasvu, samal ajal ka väiksemat aju ja maksa,

See uuring on esimene omataoline, mis leidis otsese seose sünnitulemuste ja platsenta hapnikuvarustuse vahel.

Uurides identseid kaksikuid, olid uurijad võimelised jälgima nii geneetilisi faktoreid kui ka emapoolseid riske. Kuigi identsed kaksikud jagavad ühte platsentat, on see jaotatud kaheks eraldi lahtriks, kus üks võib olla tervem kui teine.

Bostoni lastehaiglas on välja töötatud mitteinvasiivne meetod, mis kasutab MRI-d (magnetuuringut magnetresonantstomograafiat), et kaardistada reaalajas platsentat läbivat hapnikku. Siiani sellist võimalust ei olnud ja praegu kasutusel olev ultraheli uuring ei suuda näidata kui hästi transporditakse hapnikku ja toitaineid emalt lapsele.

Uuringus jälgiti seitset paari identseid kaksikuid terve raseduse vältel, eriti jälgiti rasedusi, kus üks kaksik oli väiksem kui teine.

29–34 rasedusnädalal, tegid emad läbi 30-minutilise vere hapnikutaset mõõtva MRI, mille ajal hingasid emad kümneminutiliste ajavahedega sisse puhast hapnikku. Uurimistiim mõõtis, kui kaua võtab hapnikul aega, et see saavutaks oma maksimaalse sisalduse platsentas ning kui kaua läheb aega, et hapnik läbiks nabanööri, jõuaks lootesse ning lõpuks lapse maksa ja ajusse.

Uurijad leidsid, et mida kauem läks aega hapnikul platsentasse jõudmiseks, seda väiksemad olid mahult lapse aju ja maks ning lõpuks ka vastsündinu kaal.

Uuringu läbiviijad loodavad, et nende tööd kasutatakse selleks, et mõista paremini rasedusega kaasnevaid riskifaktoreid. Samuti on uuringutulemused hea alus selleks, et välja töötada sünnieelne test emadele, kellel kahtlustatakse platsenta väärtalitlust ning sellega edasi arendada sünnieelset hoolitsust.

Edasiseks eesmärgiks on välja selgitada, mis põhjustab platsenta hapniku ülekandes erinevusi ja teha kindlaks piirväärtus, kus alates võiks hapniku ülekanne rasedust mõjutada, sealhulgas ka üksikraseduste puhul. Alates nendest teadmistest, võib hakata mõtlema võimalike raviviiside peale, mis võiksid platsenta hapnikuvarustust parandada.

Uuringu juhataja dr P. Ellen Grant usub, et platsenta hapnikuga varustamine on suurepärane näide sellest, kuidas keskkonnafaktorid võivad mõjutada päriliku DNA-d. Ka teistest uuringutest on selgunud, et platsenta mängib loote arengu ja ema tervise juures võtmerolli. Platsenta funktsioonide mõistmine on hädavajalik, et arendada vahelesekkumismeetodeid, mis võiksid parandada ema ja lapse tervist.

Uuring ilmus algselt ajakirjas Nature.

Tagasi üles