Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õpetlik lugu: lahutus vedas Katrin Veldi söömishäirete puntrasse

Anoreksia sümptomid ja ohumärgid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pesumaailma juhataja Katrin Veldi kannatas pikalt söömishäirete all. | FOTO: Aivo Kallas / Kliff & Klaus Stuudio

Pesupoodi pidav kolme lapse ema Katrin Veldi sattus anoreksiaga kimpu pärast kriise ja rasket lahutust. Praegu näitab ta tervis paranemismärke ja hingki on rahul.

Katrin Veldi räägib oma loo: «Olin abielus 2002. aastast. Kümme aastat hiljem hakkasid meie perekonda tabama järjest kriisid. Minu jaoks tähendas see pidevat stressi, sest lisaks pereliikmetega toimuvale oli vaja käia tööl, maksta laene ja muid kohustusi, hooldada liikumispuudega lähisugulast ja nii edasi.

Sõi vaid korra nädalas

Esimene märk, et minu tervis on korrast ära, oli ebaregulaarne menstruatsioon ja juuste välja langemine. Mõlemad valmistasid mulle suurt muret. Sellega kaasnes veel unetus ja lõpuks isu täielik puudumine.

Enda elus ei muutu mitte midagi, kui sa ise mitte midagi ei muuda. Selleks, et olla see, kes sa tahaksid olla, tuleb kõrvaldada oma elus asjad, mis sul ei lase olla selline, nagu sa tahaksid.

Ma võisin olla päevi ilma söömata ja hiljem süües nädalas üks kord või näksides midagi. Näljast oli iiveldus aga süüa ka ei saanud, sest iiveldas. Kui poodi läksin, et osta midagi süüa, siis tulin sealt välja tühja korviga, sest mitte miski ei tundunud isuäratav, pigem vastupidi.

Aeg-ajalt ka minestasin, arvasin, et see on tavaline, kuna mul on sünnipäraselt madal vererõhk. Isegi käia ei jaksanud, enamjaolt sõitsin autoga. Ka toidupoes käimine oli probleem, kui seal tuli viibida üle kümne minuti, sest lihtsalt hakkas halb – algul sai õhk otsa, siis hakkas sees keerama ning seejärel tekkis minestamine. Selline olukord kestis kuid ja võib-olla isegi aastaid.

Ravist üksi on vähe, tuleb muuta elu

Pöördusin ühe tuttava arsti poole, kes oli kursis meie pere üleelamistega ning ta soovitas mul pöörduda psühhoteraapiasse.

Testide abil selgitas terapeut välja minu seisundi – asteenia (kurnatus), unetus ja anoreksia, mida mul ametlikult diagnoositud ei ole. Teraapias käisin kaks korda nädalas, kus ta õpetas mind kõigepealt tasapisi sööma, et saaksin jõudu edasi elada. Täiendavalt teraapiale soovitas ta mul minna ka Tervise Alkeemia kliinikusse, kus sain nii nõelravi kui ka raviteid olukorra leevendamiseks.

Kahjuks ravist üksi ei piisa, muuta tuleb ka enda elu.

Sugulaste surm oli viimane piisk karikasse

Olukord meie peres muutus kardinaalselt, kõik olid stressist kurnatud. Kui kahe nädala jooksul suri kolm mu lähisugulast, ei suutnud ma enam perekonda toetada. Minust ei olnud enam midagi järel.

Suhted abikaasaga halvenesid. Olin elanud juba eraldi umbes neli kuud, kui tundsin, et pean oma elu muutma, et tunda veel rahu ja rõõmu, õnnelikuks saamisest ma ei julgenud siis isegi unistada. Samal ajal jätkus kogu aeg ravi.

Kannapööre: juristitöö asemel naistepesu

Kõigepealt muutsin oma tööd ning kurnava kohtupraktika asendasin kaubandusega – sain Pesumaailm.ee tegevjuhiks, millega kaasnes hoopis teistsugune töö ja teistsugused inimesed. Uus töö pakkus huvitavaid väljakutseid ning oli põnev, see andis päevadele uue tähenduse.

Kuna suhted abikaasaga ei sujunud ja olime eraldi elanud juba pool aastat, siis leidsin, et mõlema huvides on lahutus mõistlik, et saaksime oma eludega edasi minna. Lahutus andis vabanemistunde, mis omakorda pakkus uusi ja uusi ideid äri paremaks juhtimiseks.

Tänaseks ma ei ole veel päris terve, kuid juuksed enam välja ei lange. Minestamist ei ole olnud juba mõnda aega. Jaksan käia ja osalt ka füüsilist tööd teha. Öösiti ma enamasti magan ega istu tundide viisi üleval nagu varem. Ma ei saa veel öelda, et söön korralikult kolm korda päevas, kuid korra päevas söön küll.

Julge küsida abi

Kõige tähtsam on julgus küsida abi, kui saad aru, et sa ei tunne ennast hästi. Alati ei pea olema füüsiline haigus, kuid pidev väsimus ja jõuetus on juba märgid, et vajad abi. Psüühilised vaevused ei lähe ise üle, nendega on vaja tegeleda ja mida kauem viivitatakse abi saamisega seda kauem kestab ka ravi.

«Enda elus ei muutu mitte midagi, kui sa ise mitte midagi ei muuda. Selleks, et olla see, kes sa tahaksid olla, tuleb kõrvaldada need asjad oma elus, mis sul ei lase olla selline, nagu sa tahaksid. Kui vaja tuleb vahetada elukohta, tööd või katkestada suhted inimestega, kes mõjutavad negatiivselt,» usub Katrin Veldi.

Kui arvad, et sul on anorexia nervosa või tunned ära mõned sümptomid, tasuks abi otsida. Anoreksia on psüühiline söömishäire, mis mõjutab paljusid inimesi.

Üks põhiline märk anoreksiast on ebapiisav söömine. Võib-olla tunned, et kaalulangus teeks su keha ideaalseks. Aga näljutamine võib hoopis haigeks teha ja isegi surmani viia.

Enda näljutamine pole ainus märk. Oma perearstiga võiksid ühendust võtta, kui sul on mõni alljärgnevatest sümptomitest, kirjutas WebMD:

  • Sa ei söö piisavalt ja oled alakaalus
  • Su enesehinnang sõltub su kehast ja väljanägemisest
  • Kaalu tõus on su kinnisideeks ja suurimaks hirmuks
  • Sul on uinumisraskused ja unehäired
  • Kannatad pearingluse ja minestamishoogude käes
  • Juuksed langevad välja
  • Päevad jäävad ära või on ebaregulaarsed
  • Kõhukinnisus ja dehüdratsioon
  • Käed ja jalad tursuvad

Ka juba enne kui need sümptomid ilmnevad, võivad tekkida hoiatavad märgid:

  • Muretsed pidevalt dieetide, toidu, kalorite ja kaalu pärast
  • Kurdad pidevalt, et oled «paks»
  • Keeldud mõnest toidurühmast, nagu näiteks süsivesikutest
  • Teeskled, et pole näljane, kuigi tegelikult oled
  • Treenid liiga palju ja tihti
  • Väldid sõpru ja tavapäraseid tegevusi
  • Valetad söödud toidukoguste kohta ja väldid avalikult väljas söömist
  • Kannad pakse riidekihte, et kehakaalu varjata
Tagasi üles