Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marju Lauristin Metsaülikoolis: vananemine on Eestis väga sensitiivne teema

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Professon Jaanus Harro pidas spordi tegemist üheks väärika vananemise aluseks. | FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Metsaülikooli vestlusringis räägiti vananemisega kaasnevatest ühiskonna stigmadest ja inimese isiklikust vaimsest ja füüsilisest toimetulekust nendega.

Professor Jaanus Harro kõnele järgnenud paneelkeskustelus osalesid lisaks Harrole ajaloolane David Vseviov, professor Marju Lauristin ja psühhiaater Erika Saluveer. Räägiti pikalt vaimsete häirete avaldumise sagedusest, põhjustest ning seostest hirmuga. Eraldi käsitleti vananemise hirmu ja vanaduse stigmatiseerimist Eesti ühiskonnas.

Nii Saluveer kui Harro nentisid, et depressiooni esineb inimestel väga palju. «2011. aasta andmetel kannatab 30 miljonit inimest Euroopas depressiooni all. Depressioon on üks juhtivaid häireid töövõimetust põhjustavate häirete seas,» rääkis Saluveer. Ta lisas, et depressioonil on seos hirmuga ning nii hirm kui ka depressioon on seotud kaotusega. Depressiooni võib ühel või teisel ajahetkel kogeda kuni pool elanikkonnast.

Lauristin nentis, et noorte seas on palju hirmusid, ärevushäireid ja depressiooni, ning sedastas, et koolil ja haridussüsteemil laiemalt on kindlasti suur roll inimeste vaimse hügieeni arendamisel.

Harro hinnangul algab inimestel nagu kõigil imetajatel vaimne kindlustunne perest ja varajasest lapsepõlvest, ent see ei tähenda, et haridussüsteemil ei peaks olema toetavat rolli.

Vananemisest rääkides sõnas Saluveer, et uuringute alusel saab seda vaadelda kui võimalust kohanemiseks või kui võimalust kibestumiseks. «Meie võime kaotada ja leinata areneb elu algfaasides. See, kuidas tuleme toime ema kaotusega, kuivõrd pere ja sotsiaalne keskkond meid toetavad, annab meile edaspidiseks kaasa viisi, kuidas tajume kaotusi ja teeme läbi leinaprotsesse. Meie võime kaotusi taluda ja leinata on elu jooksul kogunenud ja see kulmineerub elu viimases faasis, kus peame astuma vastu elu suurimale kaotusele ehk surmale,» kõneles Saluveer.

Vanemaealiste hirm tööd kaotada on reaalne, nentis Marju Lauristin. See on tema arvates Eesti ühiskonnas sensitiivne teema, ehkki inimesed elavad aina kauem. Kuigi ühest küljest räägitakse, et peaksime kauem töötama, pensioniiga peaks tõstma, on samal ajal vananemine miski, mis tekitab piinlikkust.

«Noorus on muutunud omaette brändiks. Me elame ühiskonnas, kus 55-aastased peavad end eakaks, ja arutame, et 70-aastased vajavad hooldekodueelseid teenuseid. Peale 45-aastaseks saamist suurt enam täiendkursustel ei käida, õppimisvõime just nagu kaoks ära. Tegelikult on parim noorenduskuur pärast 40. eluaastat uue eriala omandmaine,» kõneles Lauristin.

Harro tõi välja, et vananemise üks osa on see, et meie aju dopamiinisüsteem nõrgeneb aasta aastalt, aga inimestega, kes teevad regulaarselt sporti, seda ei juhtu. Ta räägib, et teeb ka ise natuke sporti ja inimesed ikka küsivad, mitu maratoni ta on jooksnud. Harro on aga siiralt veendunud, et maratoni jooksmine ei ole enamiku inimeste jaoks geneetiliselt mõistlik ja tuletab meelde, mis esimesest maratonijooksjast sai. Tema arvates marginaliseerib selline turunduslik tegevus, et sporti tuleb teha maksimumi peal, neid inimesi, kes ei taha naabrimehega võidu joosta.

«Need satuvad juba noorte inimestena riskirühma, kes ei hakka üldse mingit sporti tegema. Vananemisel on geneetilisele komponendile lisaks selgelt aga ka eluviisi komponent ka. Meie aju dopamiinisüsteem põleb läbi. Ilma selleta aga ei leia ükski muu emotsioonisüsteem täit väljendumist. Hoidke oma dopamiinisüsteemi, tehke sporti,» rääkis Harro.

SA MÜ ehk Metsaülikool Eestis on vabatahtlikkusele rajanev organisatsioon, mis on loodud eesmärgiga edendada arutelukultuuri, vaagida ühiskondlikke probleeme pakkudes neile lahendusi ning diskuteerida riigi tuleviku üle.

Tagasi üles