Psühhiaater annab nõu: kuidas foobiatest võitu saada?

Paula Rõuk
, Terviseportaali reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Doonoriks saamine võib verehirmuga tunduda võimatu.
Doonoriks saamine võib verehirmuga tunduda võimatu. Foto: Craig Robinson / PantherMedia / Scanpix

Verehirm võib takistada arstiks õppimist või doonoriks minemist. See on psühhiaatri Jüri Enneti sõnul foobia nagu iga teinegi ning sellega saab tegelede universaalse foobia seljatamise skeemi järgi, mida kasutavad psühhiaatrid ja psühholoogid. 

Hirmud ja foobiad võivad võivad olla kõige ümbritseva vastu. Kas hirm on kõrguse, hirmu või vere vastu. Tegelikult tegeletakse psühhiaatrias ja psühholoogias kõikide foobiatega ühte moodi ning verehirm ei erine kuidagi näiteks hirmust ämblike ees. 

Esmalt tuleb üleliigsest stressist lahti saada, sest pinges inimene hirmuga silmitsi seista ei suuda. Selleks võib kasutada igaüks seda, mis just talle mõjub, võib proovida rahulikke jalutuskäike, rahustavaid teesid, rääkis Ennet. Psühhiaatri juurde pöördudes kasutatakse selle jaoks ka vahel rahustavaid ravimeid. Ennet võrdles foobiast üle saamist ruubiku kuubikuga, kus vahel on liivatera. «Selle kuubiku lahendamist takistabki liivatera ehk stress. Stressi maandavad tegevused või ravimid on nagu õli ruubiku kuubikule, mis aitavad selle lahendamisega edasi minna,» rääkis Ennet.

Peale stressi maandamist tuleb paika saada korralik ööpäevarežiim, et inimene korralikult välja magada saaks. «Kui organism on puhanud, saab ta paremini nende asjade vastu võidelda, millest ta lahti tahab saada,» rääkis psühhiaater.

Kui stress ja väsimus ei sega, on inimene valmis vaikselt foobiale vastu astuma. Siis võiks inimene järk-järgult hakata oma hirmuga kokku puutuma. Ennet toob külma vette mineku näite, millele foobiline lähenemine oleks hirm kopsupõletiku ees. Kuid kui inimene läheb vette eesmärgiga ennast karastada mõtleb ta, et algul paneb kas või käe vette ja võib-olla varsti juba astuks jalgupidi sisse. Kuu aja pärast aga võiks jõuda sinnamaale, et ennast koguni märjaks teha.

Psühhiaater ei soovita foobiate seljatamises korraga liiga suurt sammu astuda, seega ei tasu tõsise verehirmuga inimesel kohe doonoriks minna, vaid esmalt näiteks minna kellegagi kaasa või iseseisvalt uurima ja vaatama, kuidas see protsess välja näeb. Samuti võib paluda perearstilt mõnda veretesti ja karastada end sel moel. Ennet ütleb, et abi on ka videode vaatamisest. Sõltuvalt siis sellest, mis hirm inimesel on, saab ta seda kardetud tegevust või asja vaadata videost, ilma et peaks sellega veel otseselt kokkugi puutuma.

Teine võimalus on kujutluspildiga enda treenimine. Selleks tuleks silmad sulgeda ja kujutada ennast verd andmas, samuti võib Enneti sõnul mõelda, kui palju head sellega teha saab ning muuta see kujutluspilt enda jaoks meeldivaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles