Inimeste ootused perearstidele lahknevad tugevalt tegelikest võimalustest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruth Kalda kinnitusel peavad perearstid ennast igal aastal täiendama.
Ruth Kalda kinnitusel peavad perearstid ennast igal aastal täiendama. Foto: Lauri Kulpsoo

Ootused perearstiabile on võrreldes kümne aasta taguse ajaga suuresti tõusnud, samuti on kasvanud arstide töökoormus. Töökorraldus ja rahastamine on aga jäänud juba mõnda aega toimunud muudatustele jalgu ning vajaks kõvasti ümberkorraldamist, tõdes perearstide seltsi juht Ruth Kalda.

«Arsti juba külastatakse meil palju sagedamini - näiteks võrreldes 2001. aastaga on 2010. aasta visiitide arv perearstide juurde tõusnud 57 protsenti,» sõnas Kalda. «Ei saa öelda, et inimesed on haigemaks jäänud - tervisenäitajad ju paranevad, aga ilmselt on ootused perearstiabile suuremad.»

Samas on riik ka kohustusi perearstidele kõvasti juurde pannud, eeldades, et see peaks olema kõigile inimestele kättesaadav ja igakülgset abi andma. «Näiteks on lisandunud enamate krooniliste haigete ravi ja diagnostika, samuti kooliealiste laste profülaktiline jälgimine. Lisaks tervisehindamised, töövõime kaotuse hindamine. Lisaks räägitakse ka üha suuremast rollist tervise edendamisel, preventsioonil -- aga selle kõige juures ei ole paraku inimressurssi juurde tulnud, pigem näeme nappust nii arstidest kui ka pereõdedest,» sõnas Kalda.

Juba mõnda aega on seetõttu perearstide selts hakanud kõva häälega rääkima, et nad ei jaksa enam niisugusel viisil ja tuleb teha mingeid valikuid. «Me oleme palju käinud ja rääkinud nii ministeeriumis kui haigekassas, omapoolseid lahendusi välja pakkunud, aga ilmselt on teisigi rääkijaid palju...» tõdes Kalda, et muutusi pole tegema hakatud.

«Riigi asi oleks otsustada, mis on prioriteet: esmatasand, haiglaravi, sotsiaalabi või midagi muud?» jättis ta küsimuse õhku rippuma. Nii WHO eksperdid kui OECD on näiteks rõhutanud, et nappide ressursside tingimusis oleks kulu-efektiivne panustada esmatasandile.

«Mina perearstide seltsi esimehena väga muretsen ka meie enda arstide tervise, töötahte ja noorte juurde tulemise üle.» Kuna piirid on lahti ja noored võrdlevad tervishoiusüsteemi, palku ja muud Põhjamaade ja teiste Euroopa riikidega, siis ilmselt ei kannata Eesti hästi võrdlust välja ja lahkujaid on palju.

«Patsiendid tahavad saada võimalikult kiiresti ja igakülgset abi, aga alati ei mõelda kaasa, mis on optimaalne. Oma rolli tervise parandamiseks enamasti ei märgata, oodatakse meditsiinist abi ja kohe. Sageli nõutakse kohe kõrgema taseme arsti abi, ei taheta järjekorras oodata... Ühiskonnas üldiselt arvatakse ka, et tuleb palju teha analüüse ja uuringuid, et olla kindel, et ma olen terve. Sellega propageeritakse ressursside raiskamist,» rääkis Kalda.

«Mina arstina näen, et arstiabi eesmärk pole iga natukese aja tagant teha vereanalüüse või röntgenit. Igal arstil on pragmaatiline ja eluterve nägemus, mida on teatud hetkel otstarbekas teha ja kas on patsient vaja edasi suunata või mitte,» rääkis perearst. «Siin lähevad ka lahku tegelikkus ja ootused perearstile, justkui ta oleks ukse lahti hoidja ja saatekirjade kirjutaja või analüüsidele suunaja.»

«Perearsti roll on olla lisaks ka nõustaja, soovitaja ja harija, aga kogu ühiskond ja eri tervishoiusüsteemi osad peab selle taga olema,» sõnas Kalda.

Kalda lisas, et perearsti oluline roll on tegeleda krooniliste haigetega, nende seisundit jälgida ja vajalikku ravi soovitada, paraku on aga tervishoiukorralduslikult selleks mõned barjäärid tekitatud.

«Näiteks astma või mõni muu krooniline kopsuhaigus, mille puhul saaks perearst patsienti edukalt jälgida, aga meile on pandud piirang, et ta ei saa ise soodustingimustel esmaselt ravimeid välja kirjutada. Või teatud piirkondades ei saa ise saata uuringutele, mis diagnoosi kinnitaksid - näiteks Tallinnas saab spirograafiasse suunata ainult eriarst. Seetõttu kaob perearstil ära ka motivatsioon sellise patsiendiga tegeleda ja nad kaovadki ära eriarstiabisüsteemi,» rääkis Kalda.

Samuti on tema sõnul paljudel eriarstidel komme kroonilise haigusega patsient rutiinselt iga-aastaselt tagasi kontrolli kutsuda, sõltumata sellest, kas ta seda tegelikult vajab või mitte, kas perearst saab ise antud patsiendi käsitlemisega hakkama või ei. See on aga ressursside teadlik raiskamine.

Samuti peaks südamehaiguste ennetamine toimuma perearsti juures, kuhu inimesed sageli pöörduvad. Paraku ei ole selleks perearstidele lisaressurssi antud, et nad saaksid näiteks palgata lisa pereõe, kes saaks nõustada, vererõhku ja kolesterooli jälgida. «Küll aga antakse sellist lisaraha haiglate juures olevatele südamehaiguste ennetuse kabinettidele -- kusjuures sinna jõudev kontingent on väga väike, aga perearsti juures käiakse palju tihedamalt,» arutles Kalda.

Pikisilmi oodatakse e-saatekirja

Perearstid sooviksid tööle saada ka Soomele sarnast e-saatekirja süsteemi, mis nende hinnangul vähendaks järjekordi eriarstide uste taga. See tähendaks, et enne patsiendi eriarstile saatmist edastab perearst väljavõtte patsiendi haigusloost, tehtud uuringutest ja analüüsidest.

«Eriarst saab hinnata, kas perearsti mõte on liikunud õiges suunas ning mida patsient vajab ning annab tagasiside, kas eelnevas uuringus on mingid puudujäägid või see inimene tõesti vajab eriarstile tulekut. Viimasel puhul helistatakse ise patsiendile ja lepitakse aeg kokku, sõltuvalt, kui kiiresti tal abi vaja,» rääkis Kalda.

«Praegu oleme olukorras, kus mõni patsient jõuab eriarstile järjekordade tõttu alles paari kuu pärast, kuid vajaks abi kiiremini. Samuti heidetakse meile ette, et liiga palju uurimata kontingenti jõuab eriarstile või saatekirjale pole korralikult kirjeldatud probleemi,» lisas ta.
Teisalt pole loodud süsteemi, mis seda vähendaks, kuigi perearstide selts on seda mitu aastat nii haigekassas kui sotsiaalministeeriumis rääkinud. «Tuleb küll tõdeda, et viimasel ajal on pidev rääkimine hakanud vilja kandma, sest antud saatekirjade reformimise protsess on mõnes keskuses pilootimisel.»

Palju lisatööd

Umbes viiendiku arstide tööpäevast võtab praegu aruandlus. Lakkamatult saadetakse tervishoiu statistikat, haigestumise näitajaid mitmetele instantsidele. Suure osa ajast võtab eri ametkondadele tõendite väljastamine, mida on kokku üle 60 sordi. «Samuti puuete määramine, mis on tegelikult täielik sotsiaalpool, sest hindab igapäevaeluga toimetulekut,» sõnas perearst.

Kalda nägi, et kui kogu andmete kogumise ja edastamise süsteem paremini läbi mõelda, võiks seda tööd olla palju lihtsam ja kiirem teha. «Neid andmeid võiks olla e-tervise kaudu palju lihtsam ametitel ise kätte saada.»

Maal noori arste pole

«Probleemiks on ka see, et maapiirkondadesse pole meile mitmeid aastaid juba üldse noori arste liikunud -- seal lähevad arstid pensionile või mujale tööle, sest seal on täiesti eripärane töö. Nendes piirkondades on inimeste tervis kehvem, töötus suurem, tegelda tuleb ka sotsiaalsete probleemidega...» loetles Kalda põhjusi, mis ilmselt noori hirmutab.

«Näen, et motiveerida arste maale tööle minema on raske.» Tema hinnangul peaks riik pakkuma selleks lisatasu, noorte õppelaenude või korteri kinnimaksmist, praksise alustamise tasu või muud. «Ei ole ju saladus, et nii Valga, Viljandi, Lääne-Virumaal, saartel kui mujal on mitmeid perearste puudu.» Viljandimaal ja Valgamaal on perearstide vanus üle 50, nii et üsna pea tekib seal Kalda hinnangul tugev perearstide põud.

Soovivad erinevat rahastamist

Rahastamise süsteem, mis 1997. aastal kokku lepiti, on küll lihtne ja arusaadav - põhiosa rahast tuleb pearaha põhiselt ning lisaks on uuringufond ja lisatasud. Paraku on need suhtarvud tänaseks ajale jalgu jäänud.

«Näeme, et see enam ei motiveeri neid arste, kes tahavad võimalikult palju ise kvaliteetselt teha, et laiahaardelist arstiabi anda. Sest uuringufond on kõigile sarnane -- näiteks kui peaksin tegelema günekoloogilise töö, rasedajälgimise või pisikirurgiaga, siis jääksin kohe kiiresti uuringurahaga kimpu,» sõnas Kalda.

Teisalt on nimistuid, kus tehakse uuringuid vähem, sest haigeid inimesi vähem. «Rahastamine peaks olema paindlikum, võttes arvesse võimalusi, motivatsiooni, praksise võimekust ja ka nimistu iseärasusi - kus on palju kroonilisi haigeid, näiteks maapiirkondades, on palju keerulisem sama rahaga toime tulla.»

Tema sõnul haigekassa praegu õnneks seda erisuste arvestamise sisseviimist menetleb. «Need praksised, kes on võimelised arenema ja tahaksid nõustamist-krooniliste jälgimist enda peale võtta, neil võiksid olla sellised lepingud, mis seda võimaldaksid.»

Perearstide seltsi kuulub 760 perearsti. Kokku töötab Eestis üle 800 perearsti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles