Muusik Hendrik Sal-Salleri arvates saab inimene spordipisiku juba lapseeas.
Hendrik Sal-Saller: unistan purjelauaga sõitmisest
Tulenevalt elukutsest on mul perioode, kui teen sporti regulaarselt, ja perioode, kus ei jõua seda üldse teha.
Proovinud olen küll pea kõiki spordialasid. Viimasel ajal meeldivad igasugused reketimängud – lauatennis, tennis, sulgpall.
Need on hästi kihvtid, annavad hea füüsilise koormuse ja on samas piisavalt põnevad. Tuim jooksmine on minu jaoks üsna nüri.
Täitumata sportlik unistus
Purjelauaga sõitmine on olnud pikemat aega unistuseks. Kõik on jäänud aja taha, sellel suvel ei jõudnud isegi mereranda. Aga talv jällegi ei ole selleks harrastuseks sobiv.
Mulle meeldib väga ise süüa teha. Eelistan aasiapärast kööki, aga näpuga täpselt kokaraamatust järge ei aja.
Meie pere igapäevane toit sõltub hooajast. Kui on saada kodumaiseid juurvilju, siis ma ei aja tingimata bambusevõrseid taga.
Enda liigutamise soov peab tulema oma peast, seda ei saa peale sundida. Ma arvan, et see süstitakse sisse juba lapseeas. Kui käid lapsena trennis, siis see jääb eluks ajaks külge.
Vanemad peaksid ikkagi suunama, siis tekib huvi. Hilisemas elus jõuab kohale ka teadmine, et see on kasulik. Enda last ma ei kavatse sundida, aga trenni suunata küll.
Kui pea on paks, on kõige lihtsam viis panna riided selga ja teha õues üks korralik jalutuskäik. Ja tingimata tempokas, mitte niisama mööda seinaääri loivata. Nii saab oma sasipuntrad lahti harutada.