Sageli oma elust sisuliselt loobuma pidanud lähedaste hooldajad ootavad riigilt suuremat tuge, eelkõige eraldi seadust, mis nende tööd reguleeriks.
Lähedaste hooldajad ootavad riigilt abi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saades riigilt kuus 15–20 eurot toetust, abistavad tuhanded omastehooldajad oma lähedasi, loobudes seejuures isiklikust elust ja töökohast, kirjutab tänane Postimees.
Paljud vallad ei maksa aga sedagi abiraha, sest hooldajate pealt sotsiaalmaksu tasumiseks kuluks nende rahakotist suured summad.
Riik sõlmis läinud aastal 3000 omastehooldajaga lepingu, mille järgi nad saavad kuus toetust 15–20 eurot. Soomes on ametlikult kirjas 300 000 hooldajat, kes saavad toetust 400 eurot. Seal reguleerib omastehooldajate tööd eraldi seadus, Eestis seda pole.
«Seda oleks aga meil juba ammu ja väga tarvis,» tõdes Tallinna Ülikooli professor Taimi Tulva eile Paides Eesti esimesel omastehooldajate foorumil. Seal sõnastati ka ootuste pakette, mis võiks olla lähtepunktiks eraldi seaduse loomisele.
Tapa vald on üks üsna klassikalisi näiteid tänapäeva Eestist. Seal käib iga päev nn päevahoius viis-kuus dementset, puudega või haiget inimest. Nooruke Merilin Luuk sattus nende igapäevaseks aitajaks pärast valla sotsiaaltöö praktikat. Tegelikult vajab Tapal hoolt palju rohkem inimesi, kuid napib ruume, raha, inimesi.
Tapa valla omastehoolduse infokeskuse juht Anu Jonuks teeb pidevalt tööd umbes paarikümne inimesega. «Oma lähedaste hooldajad vajavad infot, praktilisi nõuandeid, abivahendeid – eriti need, kes satuvad väga ootamatult ja äkki olukorda, kus keegi pereliikmetest ei tule enam ise oma eluga toime,» ütles Jonuks.
Tema sõnul vajavad aitajad lisaks infole ka ise abi. Stressist ja murest tekivad unehäired. Omastehooldajad tunnevad, et ei jõua enam, ning pidevalt saadab neid kartus, kas nad ikka saavad oma sageli 24 tundi päevas ja 365 päeva aastas kestva tööga hakkama.
«Nad on sageli oma murega üksi, oma elu enam ei ole, poodi, juuksurisse, arsti juurde ei saa minna,» kirjeldas Jonuks hooldajate muresid. Tema sõnul on nad Tapal jõudnud niikaugele, et on tekkinud juba asendushooldajad, kes saavad raske või sügava puude, õnnetuse või haiguse tõttu koju aheldatud abivajaja juurde minna, kui otsene hooldaja vajab puhkust või soovib oma asju ajada.
«Oleme oma inimestele seda valla abiga ka jõudumööda pakkunud, näiteks viisime omastehooldajad Toila spa’sse,» rääkis Jonuks.
Ta tõdes, et kui Soomes on hooldajaid toetav ja kaitsev seadus olemas juba 2006. aastast, siis Eesti peaks minema sama teed.
«Ühiskonnas on arusaam ja märkamine tekkinud, kuigi raha on vähem kui mõned aastad tagasi,» sõnas ta, leides, et praegu on ühiskond sotsiaaltundliku teema jaoks küps.