Ülekaalulisus on maailmas muutunud väga tõsiseks probleemiks ja kaalumuredest pole pääsu ka eestlastel. Tihti üritavad inimesed kaalust maha võtta omal käel ja satuvad nii valearusaamade ohvriks. Perearst Kristi Parts lükkab Tarbija24.ee`s ümber kaaluprobleemide ja kaalu langetamisega seotud enamlevinud müüdid.
Kui kaal on suurenenud, siis lohutatakse tihti ennast sellega, et geenid on kõiges süüdi. Enamasti on ülekaalu puhul siiski tegemist valest elustiilist tingitud probleemiga. Pärilik kalduvus ülekaalule avaldub siis, kui seda soodustab keskkond ehk valed toitumisharjumused ja vähene liikumine.
Ülekaalulisuse geneetilist fooni ei saa eitada, kuid numbrid näitavad selgelt, et autode, teleripultide ja istuva eluviisi laia levikuga viimastel aastatel on ülekaalulisusest saanud epideemia. Inimese organism on tänapäeval samasugune kui meie kaugetel esiisadel tuhandeid aastaid tagasi. Loodusega käsikäes elanud kiviaja inimene sai toitu piisavalt, kuid tuli ette ka kitsamaid olusid ja nälga. Toidupuuduse elasid paremini üle need, kes suutsid endale rasvkoesse koguda toidutagavara. Seepärast on inimese organism häälestunud energia ladustamisele ja säästmisele.
Inimese väga efektiivne võime koguda energiat oli toona kasulik, kuid nüüd on meie ümbrus hoopis teistsugune. Paljud ei tunne elu jooksul toidupuudust ja iga päev on hõrgutavat toitu külluses. Samal ajal on energiakulutus ja aktiivne liikumine oluliselt vähenenud.
Pärilik kalduvus ülekaalule lööb välja siis, kui keskkond seda soosib. Protsendid räägivad, et tänapäeval on pärilikkusel liigsete kilode tekkimisel ligikaudu 50-protseniline osa.
Oluline roll on ka lapsepõlvekogemustel, mis võivad lihtsalt täiskasvanuellu üle kanduda. Kui kodus on harjutud sööma rasvast ja suure energiasisaldusega toitu, ei maitse kergem toit ka täiskasvanuna. Kui vanemad ei harrasta liikumist üldse ja teevad lühemadki otsad vaid autoga, kasvab lapsest täiskasvanu, kes pole liikumisharrastustega sina peal.
Omandatud harjumused võivad olla hämmastavalt tugevasti kinnistunud. Igatahes on vanem põlvkond õppinud lapsepõlves, et taldrik tuleb tühjaks süüa ja toitu ei visata minema. Kümneid aastaid hiljem on neil ikka veel raske toitu taldrikule jätta.